laiendamisel. Katoliku kiriku organisatsioon taastati ka Liivimaal: taasloodi katoliku piiskopkond, vahepeal luterlaste poolt üle võetud kirikuid anti tagasi katoliiklastele.Poola Liivimaa-poliitikas tõusis usuküsimus keskseks 1582. aastast. Tollane paavst Gregorius XIII (ametis 15721585) oli võtnud eesmärgiks taastada katoliiklus Põhja-Euroopas ja ühtlasi tugevdada Rooma kiriku mõju idas. Liivimaad käsitati võtmealana protestantliku Skandinaavia ja "skismaatilise" (s.t. kreeka õigeuskliku) Venemaa vahel, mistõttu sellele pöörati erilist tähelepanu. Liivimaa rekatoliseerimist juhtis isiklikult paavsti legaat, rahvusvahelise tuntusega jesuiit, itaallane Antonio Possevino. Oma tegevust Põhja-Euroopas 1570. aastail Rootsist alustanud Possevino oli muuhulgas ka vahendajaks 1582. aasta Vene-Poola rahulepingu sõlmimisele.Eesti alal seati jesuiitide residents sisse Tartusse. Nagu mujalgi, olid ka Liivimaal nende
läbi vastureformatsioon, see puudutas ka talupoegi.Alles 16.sajandi lõpukümnenditel saavutas Poola kõva mõju rekatoliseerimises. Liivimaa konstitutsioonidega 1582.aastast sai Liivimaast taas katoliiklik piiskopkond.Vahepeal luterlaste poolt ära võetud kirikud anti tagasi katoliiklastele.Tollane Roomakatoliku paavst oli võtnud eesmärgiks taastada katoliiklus Põhja-Euroopas ning Liivimaad käsitleti võtmealana protestantliku Skandinaavia ja skismaatilise Venemaa vahel, mistõttu pöörati väga palju tähelepanu Liivimaale. Tartu jesuiitide residentsis kasvas välja kolleegium, mis asutas ka gümnaasiumi.Lisaks avati kolleegiumi juures ka tõlkide seminar, mille ülesanne oli koolitada eestlaste, lätlaste,venelaste ja sakslaste seast tõlke katoliku preestritele.Asutatud gümnaasiumis toimus õppetöö ladina keeles kuid, misjonirännakutel selgitasid jesuiidid tõlgi vahendusel usutõdesid inimestele ka emakeeles
all olevatelt aladelt. Poola võimud omalt poolt püüdsid Liivimaad taasasustada võõramaalastega: seejuures suunas kolonisatsioonipoliitikat otseselt katoliku kirik. Poola võimu all oleva Liivimaa poliitikas tõusis usuküsimus keskseks 1582. aastast. Tollane paavst Gregorius XIII (ametis 15721585) oli võtnud eesmärgiks taastada katoliiklus Põhja- Euroopas ja ühtlasi tugevdada Rooma kiriku mõju idas. Liivimaad käsitati võtmealana protestantliku Skandinaavia ja ,,skismaatilise" (s.t kreeka õigeuskliku) Venemaa vahel, mistõttu sellele pöörati erilist tähelepanu. Aastal 1578, olles Põhjamaade, Leedu suurhertsogkonna ning Moskva hertsogiriigi ametlik apostellik saadik, saadeti Possevino paavst Gregorius XIII soovil missioonile Rootsi, veenmaks kuningas Johan III vahetama protestantliku usu katoliikluse vastu. Muu hulgas oli Possevino ka vahendajaks 1582. aasta Vene-Poola rahulepingu sõlmimisel. Eesti alal seati jesuiitide residents sisse Tartusse
(germaanlased!). Paavstid kasutavad seda olukorda nii mõnigi kord ära – nt Innocentius esimene (402-417), kellele oli segadus kasuks, sest kirik ja paavsti institutsioon saavad Rooma järjepidevuse sümboliks, mis viib kirikliku ja poliitilise tähtsuse tõusuni. Leo I Suur (440-461). Valitsusaeg jääb Halkedoni kontsiili aega. Rooma kuuria asub selle kontsiili suhtes kohe eitavale seisukohale. Seda on ka kirikuloolaste poolt peetud skismaatilise lahkumineku verstapostiks, kus üks kirik toetub selgelt kontsiili 28. kaanonile ning teine kirik oma universaalprimaadile. Tuleb rõhutada, et tegu oli süstemaatilise paavstiga. Oskab oma seisukohti paremini põhjendada, s.h ka piibellikult. Sellisest kõrgendatud eneseteadvusest lähtuvalt nimetab ta iseennast kristluse õpetajaks (vicarius Christi). Väga usin ja edukas skeemitaja, kes oskab poliitilisi olukordi ära kasutada. Pärast
annaabi.ee 
