Igatahes, 1224. aastal sõlmiti rahu, mis määras Liivimaa ning Pihkva ja Novgorodi piiri, taastades endised piiriolud. Leppele jäid tuginema Liivi-Vene suhted Eesti ala piiriosas kuni Liivi sõjani. Mida enam olukord Liivimaal stabiliseerus, seda rohkem suundusid sakslaste pilgud itta, ka majanduslikus mõttes: on ju rahu tingimustes lihtsam äri ajada kui sõja ajal. Takistuseks kujunesid siinkohal mingil määral ristirüütlid, kelle jaoks oli 'skismaatiline' venelane pea võrdne paganaga. Nimelt oli Liivimaa põhiosa (liivlased, latgalid, eestlased) vallutamise järel sõjamasin juba efektiivselt tööle hakanud ning sellele jõule tuli leida rakendus, mistõttu juba 1233. aastal sekkuti ka Pihkva ja Novgorodi sisetülidesse. Sõjalist pinget maandas Mõõgavendade Ordu lüüasaamine 1236. aastal Saule lahingus leedulaste käest, kusjuures Ordu poolel osalesid ka sama Pihkva abiväed. Samas oli see
Loodi poliitiline liit Poola ja Leedu vahel. Leedu alad ristiti täielikult. Poolas võimule Jogalovide dünastia (Vladislav II). Ordu taotles pidevalt Žemaitijat (Leedu osa) ja tüli Poolaga Pommeri osas. Leedu ristimine tähendas ordu tegevuse õigustuse lõppu (paganaid polnud). Preussenreisen – ristisõjaturism hakkas lõppema. Poola leer mõtles ordu kaotamisele – tahtis ordu saata steppidesse tatarlaste vastu. Õigustuseks ordul skismaatiline teema (õigeusk). Poola-Leedu (ühtne riik alates 1589) suur probleem ordule seega. 1409 sõda ordu ja Poola-Leedu vürstiga päädis 1410 Tannenbergi lahingus, kus orduvastased võitsid. 1411 loovutas ordu Žemaitija Leedule ja Melno lepinguga loobus pretensioonidest. 1497 Kalmari unioon – Taani-Rootsi-Norra. Orduvastased toetusid Kalmarile, kuigi sealt sõjalist abi ei tulnud. Liivimaal peapiiskop Wallenrode sattus isegi orduga opositsiooni. Loobus sellest jamast ja läks ära Euroopasse
annaabi.ee 
