Senikaua, kuni taoline olukord kestab, ei saagi me öelda, et oleme tõe leidnud. Skeptikud arvasid, et väita võime me julgelt ainult nähtumuste kohta, see tähendab selle kohta, millisena meile miski tundub. Skeptik hoidub väitmast selle kohta, millised on asjad tegelikult. Kokkuvõtvalt võime öelda, et skeptikud püüdsid hoiduda otsustamast asjade loomuse üle ning saavutada sel teel hingerahu, sest maailm võib tegelikult olla hoopis teistsugune, kui meile tundub . Skeptitsismil on oma tekkest kuni tänaseni olnud filosoofia ajaloos kogu aeg tähtis koht. Peapõhjuseks on tõsiasi, et vaidluste, katsete ja tõestustega pole vaieldamatu tõde lihtsalt saavutatav tõsiasi, mille üldise tunnistamiseni jõuti alles 20. sajandil ja seetõttu langes tõeotsinguile filosoofia ajaloolises arengus osaks keskne roll. Just skeptitsism on olnud hiljem teguriks filosoofilise mõtlemise edasiarendamisel, uue
Uued mõtted ei jäänud enam kitsa asjaosaliste ringi pärusmaaks. Kasvas vajadus teadmiste populariseerimise järele. Filosoofide vaateid oli vaja seletada igale haritud inimesele arusaadavas vormis. Need välised asjaolud soodustasid tihedama mõttevahetuse tekkimist filosoofiliste koolide ning voolude vahel ning ka üksteisemõistmist ja vastastikust õppimist üksteise vigadest. Teisalt aga süvendas konsolideerumist filosoofiavallas ka arenenud kriitika, milles erilisi teeneid oli skeptitsismil. Avatus kriitilistele diskussioonidele soodustas vabanemist dogmatismist ja autoriteetide kummardamisest. Hakati revideerima erinevate koolkondade seisukohti, otsima neile uusi põhjendusi, looma uusi lähenemisi. Nimetus eklektism tähendas algselt valikut. Eklektikuiks nimetati neid filosoofe, kes polnud loovad, vaid valisid (eelkõige õpetamise eesmärgil) kõigilt filosoofidelt seda, mis tundus neile positiivne ning kasutamiskõlblik. Tänu neile on säilinud
annaabi.ee 
