Baroki kunstiteost iseloomustavad dramaatilised situatsioonid,metafoorne või ka allegoorilis-sümboistlik väljendusviis,mitmemõttelisus ning mängulisus, ülevus, jõulisus ja tundeküllus.Tähtsaim esindaja on Baltasar Gracian. Baltasar Gracian:Käsitleb elu ja surma ,kuulsuse ja au ,vooruse ja tarkuse probleeme.Tema tuntuim teos on "KÄSIORAAKEL JA ARUKUSE KUNST"(sisaldab 300 filosoofilist miniatuuri).Tema mõtteterade suunitluses on tunda barokk-kirjandusele omast skeptismi. Peale moraalifilosoofiliste tööde kirjutas Gracian mahuka allegoorilise romaani "Criticon"(milles võtab ta lugejad kaasa rännakule mööda Hispaaniat. Hispaania kuulsamad luuletajad olid Gongora ja Quevedo,kes erinesid omavahel nii maailmavaatelt kui ka loomemeetodilt. Luis De Gongora lõi kujundlikku, peenelt viimistletud luulet, mis aga osutus oma metafoorikülluse, salapäraste mütoloogiliste vihjete, rohkete uudisväljendite
kogemust. Oma ,,Inimtunnetuse põhijoontes" (1710) väljendas ta seda ,,esse on percipi", olla tähendab olla tajutud. Tema silmis ei olnud võtmeteaduseks mitte matemaatika, vaid psühholoogia. Berkeley pidas oma ülessandeks ateismi väljajuurimist, ta uskus, et religioosset usku ei ole võimalik kaitsta ilma materialistliku maailmakäsituse hävitamist. ,, Õpetus mateeriast ehk kehalisest substantsist" kirjutas Berkeley oma ,,Traktaadist inimtunnetuse alustest", ,,moodustas skeptismi peamise aluse ja toe, täpselt samal pinnal võrsusid ka kõik ateismi ja religiooni eitamise süsteemide patused õpetused". Berkeley luges end õigusega reformaatoriks religiooni filosoofiliste eesvõitlejate, usu kaitsjate leeris. Berkeley väidab, et abstraksed mõisted on ei ole olemuselt mitte ainult väärad vaid ka võimatud, filosoofilised fantoomid. Ta hülgab tühjad illusoorsed sõnad, millele ei vasta mitte mingisugust taju, nt: ulatuvus, liikumine, arv, ruum, aeg, õnn,headus