Kas enam kindlustatud ei peaks meie ühiskonnas rohkem hoolt kandma nõrgemate eest? Eesti ühiskond on muutunud isekaks, mõeldakse oma rahast, majast, karjäärist.Samas sõna ,,oma" jääb kestma inimeste mõttemaailmas .Kas need asjad teevad siis inimesi õnnelikuks? Pigem tekitavad uusi probleeme, selle asemel võiks leppida vähesemaga ning aitada teistel saada õnnelikuks lubades neile vähe väärikamat äraelamist.Selleks tuleks õppida Skandinaaviamaadelt, kus valitseb sotsiaaldemokraatlik ühiskond.Eestis tuleks muuta maksupoliitikat, kus jõukamad panustaksid ühiskonna jaoks rohkem.Tehes seda, saaks maksta riik suuremaid pensione, oleks võimalik suurendada sotsiaaltoetusi, tervishoid muutuks kvaliteetsemaks ja ligipääsetavamaks ka tavainimesele ning muudaks inimesi võrdsemaks üksteise suhtes. Rahva seas tuntud klisee ,,Andmisrõõm on suurem kui saamisrõõm" peaks olema sellise ühiskonna aluseks.See fraas on
Salakokkuleppega jagati kogu Ida-Euroopa mõjusfäärideks : Hitler sai vabad käed Läänes, Stalin Soomes, Baltimaades ja Bessaraabias. Poola otsustati omavahel poolitada. Lepiti kokku ka Nõukogude majandusabis Saksamaale, ilma milleta poleks viimane suutnud inglaste-prantslastega sõdida. 1. septembril 1939 tungisid Saksa väed Poolale kallale ja algas II maailmasõda. …JA EESTI Eesti juhtkond tunnetas idast lähenevat ohtu. Et Lääne-Euroopa demokraatlikelt suurriikidelt ja Skandinaaviamaadelt polnud Punaarmee agressiooni korral abi oodata, kalduti 1930-ndate aastate teisel poolel nägema Saksamaas ainsat reaalset vastukaalu Nõukogude Liidule (samas jäi avalik arvamus valdavalt Saksa-vastaseks). See oli lühinägelik, loodeti jõudude tasakaalu püsimisele Moskva ja Berliini vahel ega suudetud ette näha viimaste kokkulepet meie endi arvel. Kui abi Läänest oli võimatu, oleks pidanud valmistuma ühiseks vastupanuks võimalikele agressoritele, mitte toita end pettekujutelmadega
annaabi.ee 
