Kuid ka sellest suurem hapnikusisaldus on ohtlik. Hingamiseks on puhas hapnik liiga mürgine. Kui inimene hingab 15 minutit puhast hapnikku, tunneb ta peapööritust ja võib hakata oksendama. Hapnikku kasutatakse kütuste põletamiseks tööstuses ja transpordis. Meditsiinis kasutatakse hapnikku peale hingamisaparaatide ka anaeroobsete mikroorganismide poolt tekitatud haiguste raviks, nagu gangreen. Hapnikku kasutatakse ka paljudes alades ja tehnoloogiates. Moodsates kosmonautide skafandrites kasutatakse madala rõhuga hapnikku, mis on puhtam, kui see, mida meie hingame. See on vajalik selleks, et skafandrite paindlikkust tagada. Kunstlikult toodetud hapnikku kasutatakse ka allveelaevades, kus on aga normaalse rõhu ja koostisega õhk, mitte nagu astronautidel. Hapnikku kasutatakse ka metallitööstuses. Suure hapniku rõhu all eraldatakse sulametallist üleliigne väävel ja süsinik. Reaktsioon on eksotermiline ning temperatuur tõuseb seega 1700°C juurde. Osoon ja osoonikiht
tähtsusele, otsustati ohverdada isegi televisioonikujutise kvaliteet - aja säästmiseks transleeriti signaal kuumooduli väikese antenni abil, suur vihmavarjukujuline antenn jäeti kasutamata. Apollo-11 ekspeditsioon õnnestus täielikult, kuid põhiline programm oli veel ees. Täna meenutatakse harva järgnevaid maandumisi, kui aga meenutatakse, siis kõiki üldiselt, vahet tegemata erinevatel lendudel. Vilksatavad segamini erinevad stardid, kuusõiduki fotod, äratundmatud figuurid skafandrites Kuu pinnal. Mõnikord meenutatakse eraldi vaid Apollo- 13 ebaõnnestunud lendu: kosmoses toimuvat draamat jälgis siis pinevalt kogu maailm. Aga 9 esimesele Kuule maandumisele järgnesid veel viis õnnestunud lendu, igaüks omaette huvitav. 1969. aasta oli kosmonautika sündmustega rikkas: Apollo-9 katselend maaorbiidil, kolm lendu Kuu poole kahe maandumisega, samuti NSVL lennud: esimene mehitatud laevade
annaabi.ee 
