võitude traditsoon ei ole katkenud ja loodetavasti jätkub ka tulevikus. . Kaherattalise ajalugu Kaks, mitte neli Jalgratas (ehk lihtsalt ratas) on tüüpiliselt kaherattaline inimjõul edasiliikuv sõiduvahend, kuid leidub ka kolme- või enamarattalisi ning koguni üherattalisi jalgrattaid. Jalgratta eelkäijad olid prantslase M. de Sivraci 1790. ja sakslase Karl von Draisi 1816. aastal ehitatud kaherattalised jalgadegatõugatavad sõiduvahendid. Tänapäeva jalgratta prototüübiks peetakse kettülekandega jalgratast, mille valmistas inglane Lawson 1879. Aastasadu ja - tuhandeid,terveid ajastuid veeresid teedel nelja rattaga sõidukid kõikvõimaliku vankrid, tõllad, kalessid, troskad jne. Kuigi nad erinesid hinnal, ehituselt ja otstarbelt, oli neil kõigil üks väärtuslik ühine omadus-nad toetusid kindlalt maapinnale
pärinevad esimesed jalgratast meenutavad joonised juba 1495. aastast. Nende autoriks oli ei keegi muu kui Leonardo da Vinci. Tema prototüübil oli välja toodud isegi pedaalid ja kett ning on alust arvata, et esimene puidust ratas ehitati juba tema eluajal. Jalgratta eelkäiaks sai siiski kahe rattaga jooksuratas(vt Joonis 3). Sellele istuti kaksiraksi selga ja lükati jalgadega hoogu. Rohkete leiutajate tõttu ei ole kindlat ei saa määratleda ühte kindlat, kuid tuntuimad olid M. de Sivraci aastal 1790 ja sakslane Drais 19. saj algusest. Joonis 3. Jooksuratas Jooksuratas sai varsti endale pedaalid. Tõldsepa Pierre Michaux' 19- aastane poeg Ernest läks 1861. aastal jooksurattaga sõitma, kui leidis, et see on väga väsitav. Isaga nõu pidades tehti rattale vändad. 2 aastat hiljem oli neil esimene jalgrattavabrik. Leiduritele sai selgeks, et mida suurem on vändaga käitav ratas, seda kiiremini edasi saab. Nii viidigi esiratas võimalikult suureks ja tagumine väikseks (9)
annaabi.ee 
