Siuru (1917-1919) Sel ajal oli kirjanduse elu suikunud, I MS tõttu. Vastukaaluks sõjakoledustele sai alguse uus rühmitus Siuru, kuhu kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli ,,Loomise rõõm see olgu meie ainus tõukejõud" Tuglas. Siuru lasi ühisväljaandena välja 3 albumit. Peamised teemad olid loodus ja armastus. Siuruliku armastusluule tundeskaala on avar, kuid sokeerivalt uudselt mõjusid selles leiduvad julgelt sensuaalsed toonid ja erootilised kujutused, mida varasem luule ei tundnud. 1919. aastal tekkis siurulaste vahel konflikt, mille tulemusena lahkusid avalikult Marie Under ja Artur Adson. Konflikti tekitas August Gailiti 1919. aasta sügisel läbi mitme Postimehe numbri ilmunud pamflett "Sinises tualetis daam. Paradoksid luulest ja Marie
mingitele traditsioonile, mis varem olemas, mis hiljem olemas. Võib olla ka algne, sest kitsendab arusaama loomingust. Mõlemad ei mahu vaid följetonistliku proosa alla. Esimene etapp naljalugude vana jannsenliku põhjaga traditsioon, spetsiifiliselt kirjandusliku följetoni kuju Bornhöhe loomingus. Teine faas följetonistlikus proosas: kirjanduslik följeton zanrina välja kujuneb, ennekõike Siuru aeg. Seal muutub Siuruliku kultuuri orgaaniliseks osaks, Gailiti looming. Ka Alle jne. Välja kujunenud ja omab tähtsat kohta, aga see on väga kitsas kastis. Kolmas faas jõuab kätte 70ndate paiku alates, kus följetonistlikkus päriskirjanduses muutub aktsepteeritavaks nähtuseks. Miks mitte varem? Varem polnud eriti naljakas elada ja kirjutada. Absurdi ja iroonia lisandumine torkab silma. Võiks eristada õieti 2 põhijoont, kuigi väiksemaid hoovuseid vähem. Üheltpoolt vestelise ja rahvalik
annaabi.ee 
