,,Pierrot", Adsonilt ,,Henge palango", Gailitilt ,,Saatana karusell". Siurulased said hoobilt tuntuks. Käisid ringsõitudel, kus oma luuletusi esitasid. Gailit ja Visnapuu plaanisid alati midagi sokeerivamat kui teised. Sõja ajal läksid osad Tartusse nende hulgas Gailit ja Visnapuu. 1918- Siuru lagunemine. Lagunemine algas sellest, et kirjastus anti üle Odamehele, põhitegevuseks oli looming mitte raamatute kirjutamine. Odamehele müüsid nad kirjastuse selle põhimõttega, et siurulastel oli nn roheline tee enda asjade avaldamisega. Tekkisid ka omavahelised lahkhelid. Gailit avaldas följetoni ,,Sinises tualetis daami" kus ta pilkavalt ja irooniliselt suhtub Underi ja Adsoni luulesse. Gailit ja Visnapuu tundsid, et Adsonil ja Underil ei ole huumorimeelt. Õli valas tulle ka Visnapuu, kes avaldas artikli, kus ironiseerib Underi luulet. Hakkas levima ajaluule. Siuru tegutses poolteist aastat, selle ajaga anti välja hulk raamatuid ja tehti endale nime.
anada oma raamatuid. Alati on lihtsam avaldada, kui sa oled algaja, üheskoos teistega. Visnapuu ,,Päike ja jõgi", ilmus paguluses 1950. a. Visnapuu suri 1951 Ameerikas üksildase ja kurvana. Meenutab 19. Aastat kui oleks tegemist olnud kolmekordse kevadega. Iga Siurulane pidi olema santlaager - tähendas distsiplineeritud boheemlast - vaba ja loov vaim, vastandmõiste sellele oli prokurör - kitsarinnaline väikekodanlane. Siuru eesti kirjandusloos lühiajaline, kestis 1,5 aastat. Siurulastel oli ka oma vapp, selle kujundas Nikolai Triik. Kirjastusel oli vaja raha, plaan oli korraldada värvikas kirjanduse tuluõhtu, et saada sellest kokku kapital kirjastuse asutamiseks. Üritus läks üle ootuste hästi korda. Valitses sõjaaeg, suuri üritusi ei toimunud, rahvas haaras võimalusest kinni. Toimus 25 sept. 1917. Välja oli kuulutatud loterii, peavõitudeks olid toredad ajaviited kuulsustega: Marta Lepa pats, jalutuskäik Ella Ilvakuga. Tolle aja kuulsusega ajaviitmine.
annaabi.ee 
