Arvas, et inimene on looduslik olend. Igal asjal on oma olemus ja loomus. Inimestel on kõnevõime ja koos sellega ka moraal. Ta oli naturalist ja uskus, et inimene on osa loodusest. Inimene on ühiskondlik olend. Elu eesmärgiks pidas ta õnne, seda elu kui tervikuna vaadates. Aristotelest ei huvitanud surmajärgne saatus. Arvas, et hea elu saab alguse headest tegudest. Heale elule üldjuhiseid pole. Õiged on loomutäiusega kooskõlas teod. Kesktee on õige. Mõitslik situatsioonitundlik balansseerimine liialeminevate äärmuste vahel. Mõistus on jumalasarnaseim asi inimeses. Hea mõistus ülim loomutäius. Mõistlikkus. Õnnelik elu kulmineerub vaimutöös. Filosoofia inimliku õnne puhtaim ja kõrgeim vorm. 13. Iseloomusta antiikkultuuri ,,Pidusöögi" põhjal Antiikkultuur oli võrdlemisi meestekeskne. Tähtis on meestevaheline armastus ja üksteise jaoks oma parima andmine ning teise õpetamine. Sellist suhet peeti ülimaks. Tol ajal arutleti
Nad suhtuvad võimsalt edusse ja ebaõnnestumistesse ega suuda analüüsida nende põhjuseid. Negatiivsed kogemused tekitavad tundeid oma halbusest ja positiivsed oskuslikkusest ja veetlusest. Näiteks halvasti koolis toime tulev noor kogeb ennast olevat halva ja ebaõnnestunu ka mujal. Edu mingilgi elualal loob tunde heast minast. Noore käsitlus iseendast on kõikuv ja situatsioonitundlik. Oma halvaksolemise, ebakindluse ja ahistuse peegeldamine keskkonnale, vanematele, teistele täiskasvanutele ja kogu ühiskonnale on tavaline. Noore arvates võib maailm tunduda ahistava paigana ja täiskasvanud vastikutena. Seejuures kogeb ta selles keevalises etapis neid tundeid iseendas. Me oleme näinud kuidas lapsed arenevad täielikult egotsentrilistest
annaabi.ee 
