jätab lugeja üksi sureva don Quijotega, paneb teda füüsiliselt tundma inimelu piire, surma lohutut üksildust. Ta näitab ka, et vaevalt omandanuks teose traagika metafüüsilist mõõdet, lasknuks Cervantes don Quijotel surra hulluna, meist n.ö. eemalolevana. Don Quijote tuleb mõistusele, ühineb viivuks meie "normaalse" maailmaga, läheneb meile, ja kohe sealsamas laseb Cervantes tal surra, meist lõplikult kaugeneda. Võib mõelda ka teatavale situatsioonisarnasusele Calderóni paarkümmend aastat hilisema draamaga "Elu on unenägu": kuna don Quijote mõistuseletulek langeb ajaliselt kokku tema surmaga, siis võiks ratsionaalne analüüs öelda, et (mõistuse) tõde samastub surmaga, elu aga on üksnes hullus, näivus, illusioon. Ent nii nagu Calderóni kangelane Segismundo teeb oma lõpliku valiku - olgu elu unenägu või tõelus - eetilise tõe nimel, nii ka "Don Quijote" finaal tühistab unenäo/tõeluse dilemma
inimelu piire, surma lohutut üksildust. 20 Ta näitab ka, et vaevalt omandanuks teose traagika metafüüsilist mõõdet, lasknuks Cervantes don Quijotel surra hulluna, meist n.ö. eemalolevana. Don Quijote tuleb mõistusele, ühineb viivuks meie "normaalse" maailmaga, läheneb meile, ja kohe sealsamas laseb Cervantes tal surra, meist lõplikult kaugeneda. Võib mõelda ka teatavale situatsioonisarnasusele Calderóni paarkümmend aastat hilisema draamaga "Elu on unenägu": kuna don Quijote mõistuseletulek langeb ajaliselt kokku tema surmaga, siis võiks ratsionaalne analüüs öelda, et (mõistuse) tõde samastub surmaga, elu aga on üksnes hullus, näivus, illusioon. Ent nii nagu Calderóni kangelane Segismundo teeb oma lõpliku valiku - olgu elu unenägu või tõelus - eetilise tõe nimel, nii ka "Don Quijote" finaal tühistab unenäo/tõeluse dilemma. See on
annaabi.ee 
