Kriminaalpreventsiooni saab liigitada: a)primaarseks, sekundaarseks ja tertsiaarseks tervishoiu profülaktikamudeli alusel (Brantingham ja Faust 1976); b) primaarseks, sekundaarseks ja tertsiaarseks läbiviija alusel; c) preventsiooni toimeprintsiipide alusel; d) kuritegevusele kalduvate noorukite mõjutamine, olustikuline kriminaalpreventsioon, kohaliku tasandi kriminaalpreventsioon ja sotsiaalne kriminaalpreventsioon; e) sotsiaalseks ja situatsiooniliseks kriminaalpreventsiooniks; Esimest 3 liigitust kasutavad peamiselt teoreetikud, viimast 2 praktikud. Kuritegelike kalduvuste mõjutamine on pigem praktikute hulgas kõlapinda leidnud kriminaalpreventsiooni alaliik. See tegeleb põhjustega, milliste tõttu inimesest kujuneb kuritegelik isiksus. Kuritegelike kalduvuste mõjutamisega on seotud vähemalt 6 poliitikavaldkonda: linna-, tervishoiu-, perekonna-, haridus-, noorsoo- ja tööhõivepoliitika (Graham ja Bennett 1998).
tähendus. Kuritegevuse sotsioloogiliste teooriate käsitluses oli juttu teaduslikust lähenemisest, mis rõhutab juhuse tähtsust kuriteo sooritamisel. Kolmas ja küllap aktuaalseim kriminaalpoliitika vahendite rühm lähtub otseselt sellest mõttekäigust. Selle kohaselt suur osa inimestest, kui mitte kõik, on valmis sooritama kuritegu, kui vaid tekib juhus. Ainuke oluline vahe kurjategija ja mittekurjategija vahel seisneb selles, et üks jääb vahele, teine mitte. seda võib nimetada ka situatsiooniliseks lähenemiseks. Eesmärk on piirata kuriteo sooritamise võimalusi. See lähenemisviis lähtub kriminoloogilisest tõsiasjast, et kuriteo sooritamise võimaluste ja kuritegude arvu vahel on kindel seos. Kuna potentsiaalsete kurjategijate kindlakstegemine ja nende kuritegude ennetamine on osutunud võimatuks või raskeks, tulebki hakata kuritegusid takistama, kõrvaldades nende kordasaatmise tingimused. · Raskendada kuriteoobjektile ligipääsetavust (roolilukud)
annaabi.ee 
