ja paneks ta sinna sisse. Vaadaku ainult, et ta teda ära ei kõrveta, sest siis ei kõlba ta süüa...Sel ajal, kui siil setsmesajani luges, tegi sitikas endale all augus paksu söekuue ja jättis ainult silmad välja. Kui siil nüüd sitikat nägi, siis kohkus ta hirmsasti ja arvs, et sitikas on ära kõrbenud. Siili meel oli kurb ja pöördus tühja kõhuga metsa tagasi.Sitikas aga naeris rõõmust... Sellest ajast on aga sitikal kõva kuub ja paksud mustad tiivad. Siil aga enam sitikat ei puutu-kardab, et on liiga kõrbenud. 2.Teistre tüdruk ja ussikuningas Teistre tüdruk läks metsa marjule. Kui ta koju hakkas minema, tundis äkki teravat valu jalas ja nägi, et hall uss oli teda hammustanud. Kuna ta käia ei suutnud, istus ta kivi peal emaha ja hakkas nutma. Äkitselt kerkis tema ette punase krooniga suur uss, kes päris, miks tüdruk nutab. Tüdruk ütles, et uss nõelas teda
Siis kisti tal seljast kuub ja särk, nii et ta vööni paljaks jäi. Ta laskis ka seda sündida. Siis mähiti ta uude rihmade ja pannalde võrku. Ta laskis ennast siduda ja mähkida. Ainult aeg-ajalt nohises ta kõvasti, nagu vasikas, kelle pea üle lihuniku kaariku ääre alla ripub ja kõigub. «Loll,» ütles Jehan Frollo du Moulin oma sõbrale Robin Poussepainile (mõistagi olid need kaks skolaari süüalusele järgnenud), «ta pea jagab sama vähe kui karpi pistetud sitikal!» Metsik naer puhkes rahva seas, kui nähti Quasimodo paljast küüru, ta kaamelirinda, ta muhklikke ja karvaseid õlgu. Selle lõbusa tuju ajal ronis platvormile jässakas ja jõhkra näoga mees, kelle kuuel oli linnavapi kujutis, ja asus süüaluse kõrvale. Ta nimi hakkas kohe pealtvaatajate hulgas ringi käima. See oli Pierrat Tor-terue, Chätelet' vannutatud piinameister. Kõigepealt pani ta platvormi nurgale musta liivakella, mille ülemine kapsel oli täis punast
annaabi.ee 
