Vihmaussikäike on vähe ning ka juurestatus on nõrk. Üleminek järgmisele horisondile on regulaarne ja järsk. Lessiveerunud (El) horisont ulatub 30-62 cm-ni. Väljauhtehorisondis esineb laike ja värvuselt on kollakaspruun. Lõimiseks on saviliiv ning mulla pH on 6,8. Samuti esineb rähka, rähksuse aste on nõrk. Struktuuri poolest on tegu jämepähkelja mullaga. Muld on katsudes niiske. Juuri on keskmiselt, kuid juurestatus on nõrk. Üleminek väljauhtehorisondilt sisseuhtehorisondile on järsk ja regulaarne. Tekstuurne sisseuhtehorisont (Bt) algab 62 cm ja kestab kuni 78 cm-ni. Bt on värvunud valkjaspruuniks. Mulla struktuur on keskmiselt pähkeljas, lõimis on saviliiv ja pH 6,6. Juured on keskmise suurusega, aga juurestatus on väga nõrk. Horisondis on rähksuse aste keskmine ning alates 76 cm-st esineb keemine. Lähtekivimi (C) puhul on tegu karbonaatse punakaspruuni moreeniga. Horisont hõlmab 78- 100 cm suurust pinda
tasakaalustunud atmosfäärirõhuga. Augus olev veepind näitabki põhjavee sügavust. Kui gravitatsioonivesi on loikudena maapinnal, nimetatakse seda pinnaveeks. Kui gravitatsioonivesi on kogunenud piiratud ulatusega vettpidavale või raskesti vett läbilaskvale mullakihile ülevalpool põhjavee pinda nimetatakse seda ülaveeks. Ülavesi erineb põhjaveest oma lühiajalise ja perioodilise esinemise poolest. Ta tekib leetunud muldades sageli sisseuhtehorisondile, rasketel savimaadel künnialusele kihile. Gravitatsioonivesi liigub raskusjõu mõjul ülalt alla või mööda kallakut (kui vettpidav kiht asub kaldu), hüdrostaatilise rõhu mõjul võib liikuda ka alt üles (surveline põhjavesi). Sagedasemad liigniiskuse põhjused on: 1) kõrge põhjaveeseis 2) vee pealevalgumine kõrgemalpaiknevatelt aladelt (pinnavesi, ülavesi) 3) vett raskesti läbilaskev muld.
annaabi.ee 
