ligi 20 m ulatuses. Käigu laius ja kõrgus on veidi üle ühe meetri. Vanasti läks sellest käigust umbes poole maa peal paremale kõrvalharu, mis nüüd on kinni varisenud. Ka selle varingu kohal esineb mäe peal langatuslehter laiusega kuni 4 m ja sügavusega 2,5 m. Soolikataoline käik lõpeb kinnivarisenud lõiguga, mida 1950. a. veel ei olnud. Siis viis käik välja suurde langatuslehtrisse, mis oli tekkinud kõige suurema maa-aluse saali, nn. Vanakurja vatsa sisselangemisest. See lehter on ligi 10 m lai ja 4 m sügav; nõlvades paljandub liivakivi ja sees kasvavad juba suured puud. Vanakurja vats on ilmselt olnud Helme suurim grott. Selle sissevarisemine toimus möödunud sajandil, mis järeldub J. Jungi andmeist, kes kirjutab, et idapoolne saal on juba tema poisikesepõlves sisse langenud. Vanakurja vatsa olevat vanasti suubunud 8 käiku. Üks, mis viis sinna otse oru nõlvalt, oli 5-6 m pikk ja kuni 1,5 m lai tunnel kõrgusega ligi1,5 m. Seda võis
Nad on kõige levinumad karstivormid Põhja-Eestis, samuti Saaremaal ja Hiiumaal. Kurisuid leidub ka jõgede sängides. Salajõed – kurisude kaudu võivad maapealsed vooluveed kaduda ja moodustada maa-aluse jõe (Kuivajõgi, Jõelähtme jõgi jt.). Eestis on üle 50 kurisute kaudu maa alla kaduvat salajõge. Karstilehter – nii nim karstitühemete kohal pinnakatte maa alla kandumisest ja maapinna sisselangemisest tekkinud ümara või ovaalse põhijoonisega lehtrisarnaseid nõgusid. Karstikoopad – Eestis on väikesed. Kujunenud enamasti maa-aluse jõe vooluteel, asudes 1-7 m sügavusel maapinnast. Nende kõrgus on kuni 4 m, laius kuni 12 m. Allikad – allikatena väljuvad karstilised veed võivad esile kutsuda liigniiskust ja soostumist, teisalt tagavad aga jõgede veerikkuse. Allikad võivad olla nt väävliallikad v soolaallikad. Nad on kas tõusu- või langusallikad.
annaabi.ee 
