Tema tundeküllane ja sisendusjõuline looming kujutab elujanuselt armastust ja loodust. Hilisem, mõtisklevam luule juurdleb elu valguse ja varjupoole üle. Underile kujuneb keskseks avaralt mõistetud inimliku õnne probleem. Harras looduse ja selle põliste seaduspärasuste ees, mõistes igavest uuenemist sünnis ja surmas, kasvamises ja hääbumises, elab luuletaja sügavalt läbi inimese ja ühiskonna ebatäiuslikkuse, osatute kannatused ja indiviidi sisevaevad ("Õnnevarjutus" 1929 ). Oma loomingu põhiteemasid arendab Under edasi paguluseski. Luuletaja hingeustavus mere taha jäänud kodumaale on muutumatu. Ta mõtleb kaasatundvalt endast õnnetumatutele ("Kusagil"). Tõelisuse paistel on mälestus kodust valushell ja igatsev, võõrsil viibimine mõjub rusuvalt ja põgus rõõmuhetk on otsekui varastatud ("Põgenik", "Võõrsil", "Rõõm"). "Põgenik" 1954 Murede keskel ma magasin, vahel vaevade, Kord veel tahaksin tagasi...
poeediülesannet täita, peab juurdlema olemasolu suurte, igaveste küsimuste üle. Ma armastan su armastust. Mis on pärisosa: inimene jääb igaveseks küsijaks ja uurijaks, kes midagi saavutanult seisab rahuldumatult uute otsingute lävel- Surelik, Kahetsus, Elu. 1927 "Hääl varjust" elutumedus, inimhinge vaevav ööpoolsus, mis ilmeb nt sünges maastikupildis- Tuisk, objektiveeritud esitlustes- Agulis, Seek, Pariisi pilte, painajalikud sisevaevad ja inmlik hingeäng (sel ajal unetus)- Kooljakuu, Kontvõõras, Ahastaja, Varjumees, Unetuma laul. Viimane Aimus, mis sillaks järgmisele kogule 1928 "Rõõm ühest ilusast päevast" vastupidine eelmisele kogule, inimese kõikehõlmav suhe loodusega, kõik on hoogsas liikumises. Hommikupalve, Esimesed päevad, Täna- vaheldusrikkad tänavamuljed, Vaguni aknal, Maantee- maastiku hetkevaated, Raismik.Mets- looduse ammendamatu elujõud, olemise kahepoolsus: kadumine ja kasvamine; kõik muutub
annaabi.ee 
