Venemaa kaotas oma Vaikse ookeani laevastiku ja 1904 aasta oktoobris otsustas Venemaa saata kohale uue laevastiku, mis asus Läänemerel Liepaja (Läti) sadamas. Nad pidid sõitma ümber Aafrika, sest Inglismaaga olid suhted teravad ja nii ei olnud luba Suessi kanalit kasutada. Kui mais 1905 laevastik kohale jõudis, toimus Tsushima merelahing, kus 45 laevast 27 hävitati Jaapanlaste poolt. Venemaa oli põhimõtteliselt oma sõjalist jõudu üle hinnanud, sest siseprobleemidelt sooviti võiduga tähelepanu ära juhtida. Õp: Kui Venemaa laevastik kohale jõudis... Jakob: Olid tunnid juba alanud. Kuna siseprobleemidelt ei suudetud tähelepanu ära juhtida, hakkas juba 1905. aastal vaikselt liikuma revolutsiooni poole. Venemaa oli sunnitud Jaapaniga rahu sõlmima. Nad pidid lahkuma Mandzuuriast ja andma selle tagasi Hiinale, Liaodangi poolsaar läks Jaapanile, Jaapan sai endale Sahhalini saare lõuanosa
otsus, kusjuures kindlasti polnud Brežnev nr 1 otsustaja, kõige olulisem võtmefiguur oli kaitseminister Dmitri Ustinov. Tema taga paljuski NL sõjatööstuskompleks. Tegelikult polnud mingit üksmeelt, oli selgelt olemas ka kainema pilguga analüütikuid, kasvõi KK aparaadis, kes nägid ette, et konflikt võib NL-le pikemas perspektiivis kahjulikuks osutuda. Sõda ei toonud NL-le kuulsust ja au, ei pööranud tähelepanu kõrvale siseprobleemidelt jne. Sõda tõi kaasa teistsuguseid pingeid ühiskonnas, oli suhteliselt ohvriterohke. Sõjas hukkus väh 14 000 NL sõjaväelast, 35 000 sai haavata ja teadmata kadunuid on ka üle 300. Ei oldud sõjaks üldse hästi ette valmistatud. Sõjaline pariteet USA-ga oli tulnud üleloomulike pingituste tagajärjel, rahvamajanduse normaalse arengu arvelt, sõjatööstuskompleksi paisutamise teel. NL ressursid olid samas piiratud, 70ndate II poolel on selge, et NL-l pole
annaabi.ee 
