Keskajast uusajani kujutas mõis endast tagasihoidlikku laagrikohta või peavarju. Seal asus ajutiselt või püsivalt mõisaomaniku asemik - foogt või siis maarahva hulgast tööde juhatajaks värvatud kubjas. Mõisa omanikud ise elasid linnades või ordu-ja piiskopilossides. Mõisa hoonestik koosnes elumajast ja tavaliselt veel tallist ja rehest. Nende ehitustehnika põhines olulises osas maarahva ehitustraditsioonidel. Talutubadest erinesid mõisa eluruumid siseplaani, klaasakende ja kohati tapetseeritud seinte poolest. 15.-16. sajandi vahetusest hoogustus teoorjusliku mõisamajanduse areng, kuna kujunesid soodsad tingimused vilja eksportimiseks Läände ning mõisnikel tekkis majanduslik huvitatus oma põldude laiendamiseks. See olenes aga talupoegade tööjõust, sest selleks ajaks oli teotöö saanud täielikult mõisamajanduse nurgakiviks. 16. sajandist kuni 18. sajandi lõpuni toimus
Sellepärast koosnes tavalise mõisa hoonestik elumajast, mida algusest peale kutsuti mõisa häärberiks ja tavaliselt veel tallist ja rehest. Tollal (17. saj) olid mõisad välimuselt paljus talude sarnased: häärber oli õlgkatusega 1-korruseline palk- või kivihoone, parki ei olnud. Üsna rustikaalne lahendus, võib selle kohta öelda. Talurahva rehielamust erines see vaid oma Saksamaa elamutüübi mõjul rajatud siseplaani poolest (paljud sisserändajad-mõisnikud olid pärit Saksamaalt). Hiljem, stiilsete peahoonete - härrastemajade ja losside tekkides jäi häärber enamasti valitseja või teenijate majaks. Mõisaasula ise ei olnud territooriumilt kuigi suur. Kaitseks metsloomade vastu oli see ümbritsetud kõrge lattidest või vitstest punutud taraga. Häärber asus ansambli keskosas, sageli põhja-lõuna või edela-kagu suunas orienteerituna.
annaabi.ee 
