11B Retsensioon 17. novembril käisin Kuressaare Kultuurikeskuses kuulamas Lenna Kuurmaa ja Märt Avandi ühist kontserti ,,Kui vari kaob, siis valgus jääb", milles tulid ettekandmisele neile kordaminevad eestikeelsed tuntud ja vähemtuntud laulud. Sedapuhku ei saatnud noori muusikuid mitte bänd vaid puhkpillikvintett ning kõik lood olid just selle kontserti jaoks klassikalisse võtmesse seatud. Mitmeid päevi tagasi pileti äraostnuna ja saali sisenuna nägin enda ees täissaali, millest lugesin välja vaid üht- esinejate populaarsust ning tuleb tõdeda, et suurem osa kuulajaskonnast oli just pigem keskealised ja vanem generatsioon. Esmalt esitas puhkpillikvintett Reval Wind Ensemble sissejuhatava loo, mille kulminatsiooniks sai lauljate sisenemine. Oma sõbraliku ja avatud olemisega tekitasid esinejad sooja ja õdusa keskkonna, otsekui puuduks saalist kogu ülejäänud publik ning lauldaks igale ühele eraldi
Praeguseks hetkeks, aastaks 2016 ei ole olukord palju muutunud ajast, mida kirjeldab Johannes Saar oma 2001 a. tehtud uurimustöös “Kunstilooming ja eneselooming. Diskursiivse tektsianalüüsi abil modernistlikust esteetikast postmodernistliku eetikasse“ (Saar, 2001 ): „Üha vähem räägitakse kunstist endast, massipropaganda parimate traditsioonide vaimsus pillutakse nüüd meediasse ridamisi pildikesi heausksest ja intelligentsest publikust, kes näitusesaali sisenuna kunsti sündsusetute rünnakute ohvriks on langenud. Õhtutatakse vana head „meie-tunnet“ versus kaasagne kunst.” Kui vaatame otsa Eesti näitusestatistikale, siis harva ületab suuremate kaasaegse kunsti näituste külastatavus 1500 inimese piiri. Enamasti jääb see alla tuhande. Samas kui klassikaline maalikunst meelitab kohale üle 10 000 vaataja (nagu Enn Kunila erakogu näitus 2010. aastal).
annaabi.ee 
