SO2, SO3 ja CO2 lahutamine; leelismetallide oksiidide (CaO, MgO, K2O) lahustumine vees; Nox sidumine suitsugaasides. Mõningane väävliühendite sidumine toimub ka suitsukuivpuhastites, nii seotakse Eesti põlevkivi tolmpõletamisel lendtuhaga ligikaudu 60 % kütuses sisalduvast väävlist. Inertsseadmed jagunevad tsükloniteks ja multitsükloniteks. Tsükli töö põhineb gaasivoolu pöörlemisliikumisel. Tsükloni tööd mõjutavad gaasi sisenemiskiirus (kiiruse suurenemisel paraneb tolmu püüdmine, tavaliselt kõige efektiivsem 25 m/s), osakeste suurus (suuremad sadestuvad kiiremini), tsükloni mõõtmed (läbimõõdu suurenemisel väheneb kasutegur). Multitsükloni põhimõte on analoogne. Metallikulu on suurem aga seadme mõõtmed väiksemad kui sama tootlikkusega grupi normaaltsüklonitel. Kasutatakse eelkõige suure gaasikoguse korral (üle 50 000 m3/h) või juhul, kui paigaldusruum on kitsas. Multitsükloni
sadestusajaga või sellest suurem. Tänapäeval kasutakse tolmusadestuskambreid gaasi eelpuhastamiseks, sest nende puhastusaste ei ületa tavaliselt 30-40 %. Gravitatsioontolmupüüdurite puhastusastet saab suurendada, asetades neisse gaasivoolu teele püstvaheseinu või lamelle. Need sunnivad gaasivoolu järsult suunda muutma. Tolmuosakesed, püüdes säilitada endist liikumis- suunda, eralduvad gaasivoolust. Et tagada nõutavat puhastusastet, peab gaasivoolu sisenemiskiirus olema vähemalt 5-15 m/s. Lihtsa ehitusega inerts- tolmupüüdurid eraldavad ainult jämedat tolmu. Keerukamad põrkevõredega (lamellidega) suuneltolmupüüdurid (Joon. 3.2) peavad kinni osakesi suurusega kuni 50 µm. Sellised puhastid on küllalt väikeste mõõtmetega ja hinnalt suhteliselt odavad, kuid energiakulu ja abrasiivne kulumine on neil suurem kui tavalistel gravitatsioontolmupüüduritel.