Ma pean Teile teatma, et see ei ole nii.Te olite meie klassijuhataja, Teie juhendasite ning õpetasite meid. Te oleks pidanud olema vahendaja ja juhendaja astumiseks täiskasvanute maailma, töö, kohustuste ja progressi maailma, tuleviku maailma. Te olite meile autoriteet, me uskusime Teid, kuid me ei tunne end enam noorena, lahingumöll on muutnud meid palju vanemaks, kui me tegelikult oleme.Te reetsite meid ning saatsite tühjade ja mõtetute ideede eest surma. Teie sisendasite meile, et rindel olemine on uhke ja tähtis kogemus.Kuid teie ei tea mis tunne on iga päev karta enda ja oma sõprade elu eest.Elada teadmatsuse, mis järgmisena juhtub, kes järgmisena sureb.Peita end lahingutule ajal mürsuaukedes teadmata, kas sa veel kunagi oma sõpru näed. Te pidasite meile kirglikke kõnesid teemal, miks liituda sõjaväega sõja alguses.Te kasutasite patriootilist ilukõnet, et edasi anda rahvalikku lojaalsust ja hiilgust.Te kutsusite meid raudseks
kohustuste, kultuuri ja progressi maailma, tuleviku maailma. Te olite meile autoriteet, me uskusime Teid. Te panite meid uskuma, et me oleme tundetud ja liigutamatud. Aga me ei tunne end sellistena, vastupidi, me tunneme justkui me kaotame oma mõistuse. Samuti ei tunne me endid enam noorena, kõik see lahingumöll on meid muutnud palju vanemaks, kui me tegelikult oleme. Me usume, et Te olete meid reetnud ja saatnud meid tühjade ja mõtetute ideede eest surma. Teie sisendasite meile, et rindel olemine on uhke ja tähtis kogemus. Kuid Te vist ei tea, mis tunne on olla päevast päeva suures hirmus, kas täna jään ellu ja kas ma pärast näen oma sõpru kasarmus. See tunne on hirmutav ja kohutav. Samuti on õudne mõelda sellele, kuidas mu lähedased vastu peavad. Te pidasite meile kirglikke kõnesid teemal, et miks liituda sõjaväega sõja alguses. Te kasutasite aatelisi ja patriootilisi ilukõnesid, et edasi anda rahvuslikku lojaalsust ja hiilgust
annaabi.ee 
