Andrese sisemonoloog lasta või mitte lasta - see on küsimus Indrek, teine nii väeti ja nõrk, töödki ta väga ei armasta. Seevastu mõistust, tahtmist ja tarkust kingiks kaasa sai, ellu sündides. Lugeda ja lugeda see poisile meeldib. Samas rammu on ka vaja ja ega Vargamäel kätest kunagi puudu tule. Mari aina takka surub lase poisil minna, las proovib. Ristiisa Tiitki vähem peale suru. Isegi aru saan et head see talle teeb, aga mis saab Vargamäest selles on küsimus. Mina üksi ei jõua, Mari ka mitte, võõraid ei taha, Andresegi aeg varsti kroonu minna, ei tea kas teine tagasi ikka tuleb Kõik lahkuvad vargamäelt, aga mille jaoks siis rügada Et võõrastel siin hea oleks ? Nooremana ikka mõtlesin, et küll üks omadest kodutallu jääb ega kaugele lähe. Aga nüüd, lähevad nagu ei armastaks nad Vargamäed. Kas tõesti on siin nii kehv ja mujal nii hea? Aga ikkagi see Indrek mis küll temaga teha. Lasta või mitte lasta jätkuva...
Sellel ega ka järgmisel perioodil ei kirjutanud ta orkestri suurvorme. Küll aga vokaalseid lavalisi suurvorme. Antud perioodil on märgatavad ekspressionistlikud tendentsid. See on vaheetapp atonaalsuseni. Dissonants, sagenevad kromatismid viisid helistikutunnetuse nõrgenemiseni ja lõpuks kadumiseni. Esimese atonaalse teose kirjutas ta 1909 "Kolm klaveripala". Samal aastal kirjutas ta lühiooperi nimega "Ootus". Naisest, kes kujutleb oma kallima tapmist või meenutab seda. Sisemonoloogist ei selgugi, kummaga on tegu. Shönberg avas selle teosega ekspressionistliku teatri uksed. Ooperi muusika lähtub monoloogilise teksti süntaksist. Orkester on suur, kuid orkestratsioon üsna hõre. Atonaalse perioodi tippteos "Kuu-Pierrot" (Pierrot Lunaire), tegu on melodraamaga, naishäälele ka kaheksale instrumendile. Klounist, kes oma hirme jms usaldab vaid kuule, keda ta ka kardab. Shönberg tahtis luua traagilise kabaree olustiku kus põimuvad igatsus, kuritöö, grotesk
annaabi.ee 
