kohalikud maksevahendid. Rahana võidi kasutada ka Saaremaa Maakonna Valitsuse viieprotsendilisi võlakohustusi, kuigi ametlikult olid need mõeldud ainult võlapaberiks. Riigikassa peavalitsuse sekkumine lõpetas nn kodurahade käibele laskmise augustis 1919. Elanikkonna käes oleva mitmesuguse paberraha kättesaamiseks tegi valitsus ettepaneku anda välja vabariigi lühiajalisi võlakohustusi, st korraldada siselaen.Esialgu riigi siselaenuna mõeldud väärtpaberid trükiti 1919. aastal Soomes. Olukorras, kus siselaenu tellimine venis ja valitses rahapuudus, kuulutas Ajutine Valitsus 16. jaanuaril 1919 võlakohustused Eestis riiklikeks maksevahenditeks. Võlatähed kaotasid kehtivuse 1. jaanuaril 1922. Riigikassa rahavarude täiendamiseks anti välja lühiajalisi väärtpabereid, mis valmistati 1920. aastal Tallinnas Toompea lossis riigi väärtmärkide valmistamise osakonnas. Suuremate kupüüride
Esimesed kulud kaeti eraasutustelt ja isikutelt saadud laenudest. Annetustena tuli peale raha sisse ka mitmesuguseid esemeid, nagu sõrmused, sõled, taskukellad, käevõrud, kuld-, hõbe-, pronks-, ja vaskau- ning mälestusmärke. Sel viisil saadud summadest ei jätkunud aga kaugeltki järjest kasvavate väljaminekute tarbeks. Seepärast nõutas valitsus Maanõukogult volitust teha riigikassa täiendamiseks sise- ja välislaenu. Siselaenuna otsustati välja anda 5% lühiajalised võlakohustused. Suurema pikaajalise välislaenu saamiseks olid lootused Eestis tol ajal üldiselt väikesed. Selle põhjuseks olid äärmiselt segased poliitilised olid Ida-Euroopas. (Eesti Vabadussõda 1918 1920 I, 1996). Korraga käibis Eestis rida erinevaid maksevahendeid: Vene rublad, Saksa margad, soome margad. 1919.a kasutusele võetud Eesti mark oli esialgu ebakindlaks vääringuks, mille usaldusväärsust kahandas jätkuv inflatsioon.
annaabi.ee 
