Pigem on see ebareaalne reaalsus, mida iseloomustab ülim määramatus ja hajuvus (leia selle kohta tekstinäiteid!). Näide: Kui mees peale maali vaatamist pimedasse tuppa oli jäänud, hakkas ta liikuma, et jõuda seinani kuid sein oleks nagu eest ära liikunud. Lõpuks nägi ta ukse lukuaugust tulevat valgust ning kui ta ukse avas, nägi ta sama vaatepilti, mis oli maalil. Unenäolised sisselõiked aitavad minategelasel sügavamalt iseenda hinge vaadata, kaardistavad teekonda sisekosmoses. See teekond, mida näidatakse piltidena, mitte sündmustena, on läbinisti individuaalne (sedavõrd ka varjatud), nii nagu unenägugi. Teekonna lähteallikaks pole mitte reaalsus, vaid autori teadvus, tema individuaalne mälu ja pilk, ent ka kujutlusvõime, mis kokku moodustavad erilaadselt toimiva omailma. Nii nagu võõrasse unenäkku on võimatu tungida, ei suuda ka lugeja kuigi mugavalt siseneda HÖ maailma. Millised tunded minategelast Surnud mehe majas valdavad?
võõrdunud ammendumatutest sisemise vitaalsuse allikatest, mis on avaldunud tema unenägudes, müütides, fantaasiates ja intuitiivsetes kujutlustes. Tundub paradoksaalne, et inimene on olnud võimeline ja on tahtnud laiendada oma kõige suurejoonelisemaid avastusretki kosmose avarustesse, planeetidele ja päikesesüsteemile, aga ta ei ole olnud võimeline või ei ole tahtnud avastada neid ääretuid, kaardistamata territooriumeid oma enda sisekosmoses. Minu teooria on suuresti mõjutatud Otto Rank'i poolt, kelle raamat "Kunst ja kunstnik" (1932) viib lugeja avastusretkele loomingulisuse valdustesse ja julgustab inimest saamaks "kunstnikuks elus", kus igaüks määrab oma eksistentsi ise. Rank usub, et see on sisemise kogemuse sügavus, mis vajab avamist, et aidata indiviidil ühendada oma tähendused kogu elu ajalooga nii, et saada "kunstnikuks elus".
annaabi.ee 
