Postmodernism Modernism sündis 19. sajandi II poolel ja kestis tinglikult määratledes 1960. aastateni. Kirjandust, mis pärast Teist maailmasõda hakkas traditsiooniliseks saanud kirjanduse kõrval uudsust taotlema, nimetatakse postmodernistlikuks. Mõiste võeti kasutusele 1980. aastate alguses. Selle mõistega võib tähistada väga laia nähtuste ringi. Nähtusena on postmodernism amorfne, tal puuduvad nii ranged ajalised piirid kui ka üheselt määratletavad tunnused. Postmodernism on elulaad, mis peegeldub kultuuris, kirjanduses ja kunstis. Taustaks on ühiskondlikud muutused, globaliseerumine nii majanduses kui ka kultuuris. 20. sajandi lõpul toimus põhimõtteline murrang kõiges, endine elulaad ja elutõdemus hakkas maad andma uuele (globaalne kommunikatsioonivõrgustik, geenitehnoloogia jne). Loobutakse ühesest tähistamisest ja täpsetest piiridest kõiges, nii eetikas, moes, traditsioonides kui ka kirjanduse liikides. Postmodernism paneb inimes...
vahel; või teadliku mina ning varju vahel. Just seda peab silmas Faust, öeldes: ,,Kaks hinge, oh häda küll, on minu rinnus elamas". Neuroos on isiksuse lõhenemine." (JUNG 1977:341) Siit näeme probleemi, mille tõstatasin oma töö algusosas. Kui Jung paigutab Kolmainusse neljandaks osapooleks Lutsiferi, siis ei saa see ju luua täielikkust, mille sümboliks nelisus Jungi järgi olema peaks. Tekib hoopis jumalapilt, kus Kõigevägevam oleks jäävas neurootilises sisekonfliktis iseendaga. Jumal oleks seega teatud mõttes psüühiliselt haige. See muudaks ta aga deemonlikuks näiteks evangeeliumide mõttes, kus hullumeelsust peeti deemonite poolt põhjustatuks. Tekib kontseptuaalne segadus ning loogiline ebajärjekindlus selles osas, et millist definitsiooni me õigupoolest silmas peame, kui Jumalast räägime. Kas Jumalat peaks iseloomustama iraanipärane lakkamatu sisekonflikt või pigemini harmoonia? 3.2.9. Unenäod
annaabi.ee 
