konksadraga., hobuserauad ja rangid, mis lubasid hobuse jõudu paremini rakendada, samuti aga ka kolmeväljasüsteemi kasutuselevõtmine. Kõrgkeskajal kasvas tänu sisekolonistatsioonile uute maade kasutuselevõtmisel külade lähedal ka põllupind. Sellele aitas kaasa ka talupoegade ümberasumine uutele maadele nt rekonkista käigus Hispaaniasse või Ostsiedlungi käigus Ida-Euroopasse. Talupojad olid ise huvitatud sisekolonisatsioonist, sest abiellumise eelduseks oli võime perekonda ülal pidada seda peamiselt enda talu rajamise abil Maavaldajad olid huvitatud talupoegade meelitamisest enda maale, sest tühi maa makse sisse ei toonud. Tsistertslaste ideaal oli rajada enda klooster kaugesse paika muutis nad asustuse pioneerideks. Nt Loode-Eesti asustamine tänu Padise tsistertslastele. Algasid ka maaparandustööd (peamiselt 13. saj): ehitati tamme, kuivenduskanaleid jms.
muinasaegsed asustusjäljed puuduvad. Keskajal asutati külasid, mille asustus oli tihedam kui varem. 13. sajandil võis leiduda üksikuid mere läheduses paiknevaid rannakülasid, millele viitavad kalmerühmad. Kuid enne vallutusaega olid Eesti rannikualad siiski alalise asustuseta. Keskajal see muutus: 13.-16. sajandini tekkis pidev rannaasustus. Asustuse kasv on jälgitav Lõuna- ja Ida-Eestis, kus külakalmistud sisaldavad palju ehteleide ja savinõukilde. Sisekolonisatsioonist ja rahvaarvu kasvust annavad tunnistust ka järvesetetes ja turbaladestustes leiduv taimede õietolm ning metsapõlengutele viitavad söekübemed. Õietolmudiagrammide põhjal inimmõju loodusele keskaja lõpuks ligikaudu kuuekordistus, 13. saj algusega võrreldes. Väheste uurimistööde tõttu on raske öelda, kuivõrd tugevad olid samalaadsed muutused Eesti teistes osades. Sisse- ja väljaränne: Osa keskaegse Liivimaa elanikest olid sisserändajad.
annaabi.ee 
