31), lisades veel dässi ja filmi olulisuse meelolude loojana (lk. 10, 12, 18). Otseselt kummalises ja kaugest igatsusest njuujorki (lk. 33) ja viskist mööda ei pääse (lk. 32). Õlutki juuakse (lk. 42) või kihutatakse sefilt autoga (lk. 45). Veel on rohkem või vähem armastusele pühendatut ning patustamise igatsus lõpus, et olla keegi teine. Raamat on linnakeskne, looduskirjeldusi peaaegu polegi. Mõtte- ja tundeluulesulam. Igapäevased asjad, päevauudisedki (lk. 6, 20) saavad sisekaemuseks. Iga eluline detail muutub kujundiks luuletuse keerulises kompositsioonis. Hipilikkus, ameerikalikkus, võib-olla vabad ja loomulikud lüürilised tunded, kergelt kusehõngused. Kogu ise on üles ehitatud Juhan Viidingu pealtnäha eklektilisusele segatud kaardipaki variant. Teatud aja tagant tulevad nad jälle esile: hobused, koerad, jumalad, viski, däss ning alati korduv naine. Rooste on ka suur pungi ja punkluule austaja, õnneks pole sellest miskit (peale varjatud
kaheldamatult negatiivne. Sellest hoolimata püsisid punkarid oma utopistlike unelmate juures, näiteks Tõnu Trubetsky meenutab 1984. aastat järgnevalt: „Kogu aeg, pidevalt muust ei rääkinudki kui ainult anarhiast, kui omavahel olime. Mõtlesin, et punk võib olla inimestele eeskujuks, et pungi kaudu, laulusõnade, kirjutiste kaudu on inimestele võimalik ära seletada, kui lahe asi on anarhia.“66 Huvitavaks ning tragikoomiliseks sisekaemuseks tolle aja punkarite hingeellu on 1985. aastal noorteajakirjas „Noorte Hääl“ ilmunud intervjuu kahe punkariga (Ronald ja Riks), kes kirjeldasid oma igapäevaelu punkaritena ning maailmavaateid. Ühtlasi on artikkel märkimisväärne, kuna tegu on ühega esimestest pungiteemalistest kirjutistest, mis ENSVs ilmus. Noormeeste hinnangul koosnes punkarite põhimass 16-21 aastastest ning punkarite kaheldamatuks juhiks pidasid mõlemad Villu Tammet, nimetades teda „punkide isaks.“
annaabi.ee 
