Kõige tavalisem hamstringlihaste vigastus esineb järsul kiirendusel ja hoo mahavõtmisel, kus lihases on suurim ekstsentriline jõud. Samuti ka kiirel suunavahetusel või jala löögifaasi lõpus. Suure kiirusega jooksul tekib vigastus ekstsentrilisel kontraktsioonil hoofaasi lõpus, enne kannalööki, kus jala kiirus tuleb järsult pidurdada ning sellele järgneval järsul kontsentrilisel kontraksioonil, kus jalg viikase kiirelt üle puusa sirutusse. Vigastuse ulatus võib varieeruda täielikust rebendist (hinne 3) kuni kerge venituseni (hinne 1-2). M. biceps femoris on kõige sagedamini vigastatav hamstringlihas, arvatavasti tema kahekordse innervatsiooni pärast. Arvatakse, et see on vigastuse eelduseks just halval koordinatsioonil, eriti väsimusseisundites. Vigastuste riskifaktorid *Ebapiisav soojendus *Lihasjäikus *Qudricepsi ja hamstringlihaste suur jõu erinevus *Väsimus, lihasväsimus *Eelnev vigastus
painutuses. Keharaskus on kantud eesolevale jalale, mille põlv on veidi kõverdatud (15º), et toimida jala maha asetamisel löögi amortisaatorina. Et alustada keharaskuse kandmist eesolevale jalale, toimub jala kontakt põrandaga, nii, et hüppeliigeses on kuni 10º plantaarfleksiooni ning puusaliigeses 25º painutust. Jala toeperioodi alguses liigub keha üle labajala vertikaalmomenti, kus nii põlv kui puus liiguvad sirutusse ning hüppeliiges plantaarfleksioonist neutraalasendisse ja sealt dorsaalfleksiooni. Vertikaalmomendi keskel on hüppeliiges neutraalasendis ning keha on joondunud vertikaalselt üle puusa ja põlve. Äratõukefaasis liigub keha ette nii, et keharaskus kantakse kannalt läbi jala välisserva (lateraalse aspekti) jala eesosale ning suurele varbale (joonis 2). Sellel perioodil sirutub puus kõnni tarbeks maksimaalselt 20º ning hüppeliiges neutraalasendist maksimaalsesse dorsaalfleksiooni (10º)
annaabi.ee 
