Ülakeha jääb vertikaalsesse asendisse. Tõukejalg jääb taha suurema osa õhulennu ajast. Õhulennu lõpus liigub kõverdunud tõukejalg ette- üles. Maandumiseks sirutuvad mõlemad jalad ette. 2) Käärtehnika - Õhulennul jätkatakse jooksuliigutusi käte hooliigutuste toetusel (2,3 või 3,5 sammu). Hoojooksu sammude rütm peaks säilima. Jooksuliigutused lõpevad maandumisel kaugele ette väljasirutunud jalgadele. 3) Sirutehnika - Hoojalg liigub kõverdatult ette-üles, tõukejalg jääb taha. Hoojalg liigub samuti taha ning käed viiakse ette-üles. Õhulennu kõrgpunktis viiakse käed taha ja kõverdatud jalad samuti ning lükatakse puus ette. Vahetult enne maandumist sirutatakse käed ja jalad maksimaalselt kaugele ette. 4. Enamlevinud vead kaugushüppes - Kiiruse langus hoojooksu lõpus. Äratõukeks valmistudes keha massikeskme langust (tugev allaiste)
Ülakeha jääb vertikaalsesse asendisse. Tõukejalg jääb taha suurema osa õhulennu ajast. Õhulennu lõpus liigub kõverdunud tõukejalg ette-üles. Maandumiseks sirutuvad mõlemad jalad ette. 4. Käärtehnika - Õhulennul jätkatakse jooksuliigutusi käte hooliigutuste toetusel. Hoojooksu sammude rütm peaks säilima. Jooksuliigutused lõpevad maandumisel kaugele ette väljasirutunud jalgadele. 5. Sirutehnika - Hoojalg langetatakse pöörleva liikumise tulemusena puusaliigeses. Puusad viiakse ette. Tõuke- ja hoojalg on paralleelsed. Käed liiguvad üles-taha. 6. Millest sõltub hüppe tulemus biomehaanika seisukohast? - Õhulennu kaugus määratakse kolme parameetriga: 1) äratõuke kiiruse, 2) äratõukenurga, 3) väljalennunurga ja massikeskme kõrgusega. Nendest olulisimaks on väljalennu kiirus ja nurk. 7
annaabi.ee 
