o 5. mail 1816 avaldas ta oma esimese poeemi "'O Solitude!' in Leigh Hunt's The Examiner" o Oktoobris 1816 kirjutas ta oma esimese soneti "On First looking into Chapman's Homer" o Hiljem, kui see avaldati ühes väljaandes, John loobus oma meditsiinilisest karjäärist Elu o Keatsi meeled olid lahti kõigele, mis loomulik ja ahvatlev. Teda veetles Inglismaa graatsiline, kultiveeritus ja terve loodus o Tema sonetid ülistavad pikutamist kõrges su-vises rohus, sirtsude laulu heinamaal ja ritsika siristusi kaminatule valgustet talvises toas Tsitaadid · Pimesi kuulan, nii mõnigi kord armumas sinusse, muretu Surm. · ("Ode to a Nightingale", 1818) · Luule ei peaks üllatama ebatavalisuse, vaid elegantse liialdusega; rabama lugejat tema enda salamõtete sõnastamisega ning ülenduma mälestuseks. · On põline seadus: Kes ilu poolest rikkam, see väelt vägevam.
arvukad teised tegevused tulevad luule järel. Või luulega seoses, luulest lähtuvalt, täpsustaksin. Pealegi on Kaplinski mu lemmikluuletaja. Kogu Kaplinski luule on tugevalt heliline, auditiivne. Haikude puhul tuleb see helilisus eriti esile. Iseäranis meeldib Kaplinskile muidugi vaikus (mis ei tähenda sugugi tingimata heli puudumist) ja igasugune sumin. Näiteid võiks tuua ohtralt: "Ristikulõhnas / öö pehme sõba all see / sirtsude sirin" (lk 32); "Vihmasahin kesk-/ öisel järvel nahkhiirte / varjudeta lend" (lk 33). Võibolla just selle sumina pärast meeldivad Kaplinskile üldse igasugused putukad, lisaks sirtsudele ka kärbsed, herilased, mesilased: "Külm kauge päike / kuidas soojendab südant / sumin mesipuus" (lk 57). (Tähelepanelik lugeja märkab, et Kaplinski teeb vahel haikuversioone oma muudest, pikematest luuletustest, mis sunnib taas pöörama pilku