naeratasid seintel, aga tõeline Isand polnud siin. Popi lähenes voodile. Ta nuusutas Isanda argikuube ja ta öömütsi ning liputas neile hända. Nad meenutasid talle nõnda Isandat, et ta silmi sulgedes teda lõhna järgi nägi. Kuid see oli ometi paljas kujutlus ja pettus. Ja Popi tuli jälle kurvalt eestuppa. Päike paistis läbi pudelipõhja-taoliste ruutude. Huhuu puuri ümber värises kuldne tolm. Oli vaikne. Varblased ei siristanud enam. Ja -- korraga tundus Popil õudne. Ta hakkas kärsitult tuba mööda edasi-tagasi jooksma, ühtesoodu nuuksudes, nagu üksijäetud laps. Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? Ta pole iial nii kaua ära olnud. Kus ta on? Kus ta on? Siis istus ta madratsile, tõmbas hänna enese ümber, kuulatas, nuuksus vahetevahel tasakesi ja väristas nahka piha ümber, nagu oleks tal külm olnud. 2 Isand aga ei tulnud
Isand polnud siin. Popi lähenes voodile. Ta nuusutas Isanda argikuube ja ta öömütsi ning liputas neile hända. Nad meenutasid talle nõnda Isandat, et ta silmi sulgedes teda lõhna järgi nägi. Kuid see oli ometi paljas kujutlus ja pettus. Ja Popi tuli jälle kurvalt eestuppa. Päike paistis läbi pudelipõhja-taoliste ruutude. Huhuu puuri ümber värises kuldne tolm. Oli vaikne. Varblased ei siristanud enam. Ja — korraga tundus Popil õudne. Ta hakkas kärsitult tuba mööda edasi-tagasi jooksma, ühtesoodu nuuksudes, nagu üksijäetud laps. Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? Ta pole iial nii kaua ära olnud. Kus ta on? Kus ta on? Siis istus ta madratsile, tõmbas hänna enese ümber, kuulatas, nuuksus vahetevahel tasakesi ja väristas nahka piha ümber, nagu oleks tal külm olnud. 2 Isand aga ei tulnud
Muu osa tuba oli peaaegu ääreni täis mööblit. lõhnade piirkonda. -2- Friedebert Tuglas, Popi ja Huhuu Siin oli kõike hunnikusse kuhjatud, nii et sammu ei. saanud astuda: mosaiik- Varblased ei siristanud enam. Ja - korraga tundus Popil õudne. ustega kappe, nahktoole ja vanu kellasid, mis näitasid tunde, päevi ja kuid, maa- Ta hakkas kärsitult tuba mööda edasi-tagasi jooksma, ühtesoodu nuuksudes, ja taevakaartidega. nagu üksijäetud laps. Siin oli spinette, kitarre ja noodipulte, raudkaantega muistseid raamatuid, Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand
Muu osa tuba oli peaaegu ääreni täis mööblit. lõhnade piirkonda. -2- Friedebert Tuglas, Popi ja Huhuu Siin oli kõike hunnikusse kuhjatud, nii et sammu ei. saanud astuda: mosaiik- Varblased ei siristanud enam. Ja - korraga tundus Popil õudne. ustega kappe, nahktoole ja vanu kellasid, mis näitasid tunde, päevi ja kuid, maa- Ta hakkas kärsitult tuba mööda edasi-tagasi jooksma, ühtesoodu nuuksudes, ja taevakaartidega. nagu üksijäetud laps. Siin oli spinette, kitarre ja noodipulte, raudkaantega muistseid raamatuid, Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand
Mis see tähendas, seda Indrek õieti ei teadnudki, aga hääletoonist ja näoilmest pidi ta järeldama midagi halba ja alaväärtuslikku. Nagu Indrekki, teadsid paljud teised, võib-olla kõik, kust Ramilda võtnud oma selle ja hulga teisi nimesid, mis tundusid nii ilusatena, et neid siin-seal tasakesi korrati. Igal mehel oli oma ilus nimi, mida ta armastas ja mille ta tegi oma vaimustuse- ja imetluse-esemeks. Aga kõigi nende ilusate nimede taga peitus ainuke naine, kes oli meestele ette siristanud oma kümme tuhat nime, ja joobunud meestekari siristas seda talle järele. Polnud siis ime, et ka Indrek hakkas kaasa siristama kord teadlikult, kord ebateadlikult, teisendades nime viimse võimaluseni ja ammutades aina uusi ja uusi. See oli omasugune mäng ja ajaviide, mida võis kasutada igavates tundideski. Ja ta levis niisuguse kiiruse ja kindlusega, et astus mõjult võistlusse krahvi toodud lauluga,
annaabi.ee 
