Veenuse peegelduva ja lageva valguse suhe nn. albeedo - on umbes 59 protsenti, seega on mitmeid kordi suurem kui Kuul või Merkuuril ( Merkuuril ja Kuul on see umbes 7 protsenti ). Merkuurist on Veenus palju kordi suurem ja tema pind on niisama hele kui pilved Maa atmosfääris. See tähendab, et meie poolt nähtav Veenuse pid peab olema hoopis teise iseloomuga kui Kuu või Merkuuri pind. Kui vaadelda Veenust telekoobist, siis näeme planeedi sirbil mitmesuguseid laike. ( P.Popov, K.Bajev, B.Vorontsov-Veljaminov, R.Kunitski. Astronoomia ) Veenuse uurimine Väga põhjalikult on Veenust uuritud kosmosest . Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on Veenuse pinnaehitust on uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990-1994 orbitaaljaama "Magellan" poolt tehtud mõõtmised (täpsus 120-300 meetrit) Esimene kosmoselaev, mis külastas Veenust oli "Mariner 2" 1962 aastal. Veel on Veenust
Tööriistad olid vanadel egiptlastel lihtsad, näiteks viljapuhastuspindad, kõplad, ränikivist teraga sirbid neid ei olnud väga palju. Kõplal oli puust pide, mitte palju pikem küünarvarrest. Selle külge oli seotud samuti puust valmistatud tera. Pideme lühidus sundis kõplajat töötama kummargil asendis, selg pidevalt suure pinge all. Sirp oli, nagu kõblaski, valmistatud kahest puutükist. Selle kuju meenutas eesli alumist lõualuud. Seal, kus tollel loomal asuvad hambad, olid sirbil saehammastega võrreldavad ränitükikesed. Need olid tihti teritatud mõlemalt poolt. Nii sai neid peale lõplikku nürinemist kergesti teistkordselt kasutada. Vahepeal oli neid küllaltki sageli vaja uuesti teritada. Kui siledateraliste ränikildudega eksperimenteeriti maisivarsi lõigates, kaotasid nad kiiresti oma teravuse. Vilja lõigates hoidis põllumees viljapead vasakus käes ja teisega lõikas varsi, tehes pühkivaid sirbiliigutusi enda keha suunas.. Niilus tegi kogu