vihmade sagedusest, mitte aga vihmade kestusest või sademete koguhulgast. Vihmavee varumiseks on epifüütidel lehe, varre- või juuremugulad, laiad lehterjad lehetuped (bromeelialistel) või siis loob taim endale orblehtedesit mullamahuti (Platycerium). Tihedas metsas on epifüütide poolt ülalhoitava mulla mass mitu tonni hektari kohta. Seda kasutavad teised organismid, eriti sipelgad, kes tassivad üles seemneid ja loovad puudel "sipelgaaedu". Epifüüte levitavad eeskätt linnud (kui viljad on lihakad). Osal epifüütidel on tolmpeened seemned (orhideed) või eosed (sõnajalad). Eelnimetatud eluvormide vahepealsed on liaanepifüüdid (hemiepifüüdid), mis alustavad elu liaanina, hiljem aga ühendus põhitüve kaudu kaob ja nad jätkavad elu epifüütidena, mis maapinnaga on ühenduses õhujuurte kaudu. Teise vaherühma ronitaimed, epifüütliaanid, alustavad elu epifüütidena puuokstel. Algul loovad nad lühikese võsu, kuid
lehtedel. Nad on heades valgustingimustes, aga probleeme on veevarustusega. Nad kasutavad peamiselt vihmavett ning sõltuvad suuresti vihmade sagedusest (mitte sademete hulgast). Kuna vihmavett peab igaks juhuks koguma, siis on epifüütidel kujunenud lehe-, varre- või juuremugulad, laiad lehterjad lehetuped või siis loovad nad enda jaoks orblehtedest mullamahuti. Neid mullamahuteid kasutavad ka sipelgad kandes sinna seemneid ja luues nö ,,sipelgaaedu". o Liaanepifüüdid on liaanide ja epifüütide vahepealne organism, mis alustab elu liaanina, ronib siis parajale kõrgusele ning hiljem ühendus põhitüvega katkeb ning ta jätkab elu epifüüdina, mis on maapinnaga ühenduses õhujuurte kaudu. o Epifüütliaanid alustavad elu epifüüdina puuokstel, loovad alguses lühikese võsu, kuid tugeva juure, mis hakkab mööda kandurpuud alla
annaabi.ee 
