kohut nende koonduslaagrite pärast. See väide on äärmiselt pentsik, sest Hitler oli koonduslaagrite rajamises vaid "ustav leninlane" ja Antonov-Ovsejenko, Buhharini, Trotski ning Stalini õpilane. Ei tohi unustada, et Nürnbergis pidasid võitjad kohut võidetute üle. Ameerika president John F. Kennedy avaldas oma raamatus "Profiles in Courage" tunnustust senaator Taftile ja kiitis tema poliitilist mehisust, et ta julges, vaatamata sionistlike organisatsioonide vastuseisule, seada kahtluse alla Nürnbergi protsessi õigluse, kuna enamikku kohtualuseid oli tunnistuste saamiseks julmalt piinatud, mistõttu ei saa nende tunnistusi võtta tõena. J. F. Kennedy lisas oma raamatu kommentaaris, et "Nürnbergi kohus on konstitutsioonilise Ameerika häbiplekk ning tõsine hälve anglosaksi kohtupärandis". Pole ka põhjust imestada, sest enamik Nürnbergis
suurvõimude (ilma araablasteta) arvates vajaliku kaalu." (Ibid.) Quakeri raportis ,,Search for Peace in the Middle East" tuuakse välja Palestiina araablaste seas levinud arvamus, et nemad peavad kannatama ,,kristliku lääne" suurvõimude pattude pärast: ,,Pole teada, kui paljud juudid, kes 1930-40ndatel Palestiinasse läksid, oleksid võinud asuda mõnele teisele maale. Igatahes saab kristlik läänemaailm endalt raputada suure hulga anti-semiitlikku süüd, tehes koostööd sionistlike juhtidega ja aidates kodututel juutidel leida varjupaika araablaste maadel." Briti mandaat lõppes 1947. aasta 29. novembri otsusega jaotada Palestiina kaheks iseseisvaks, Juudi ja Araabia riigiks. ÜRO esitas jaotusplaani: kolm vaevalt omavahel ühenduses olevat ala pidi antama juutidele ning kolm ala araablastele. (Saks 2005, 51) Juudid olid näiliselt nõus, aga araablased mitte. Juutide nõusolek puudutas
annaabi.ee 
