Ta kirjutas alati jidiši keeles, aga osales kõigist oma teostest ingliskeelsete tõlgete tegemisel. Keelevalikut põhjendas ta sellega, et tema kirjutab vaimudest, ja jidiš on vaimude keel. Elu kujutab ta ilustamata, tema lugude mehed on enamasti mitmenaisepidajad, naised kergesti ostetavad, tema romaanide sõjaeelne Poola kubiseb juudi joodikutest, hooradest ja mitmesugustest fanaatikutest – stalinistidest, trotskistidest ja fanaatilistest sionistidest. Võib-olla siiraim on tema vestmistoon autobiograafilise põhjaga romaanides „Väike poiss Jumalat otsimas“ (1976), „Noor mees armastust otsimas“ (1978) ja „Šoša“ (1978). Viimase teemaks on noore kirjaniku armastus vaimupuudega neiu Šoša vastu 2. maailmasõja eelses Varssavis. Ehkki tal on mitmeid armukesi, võtab noormees neiu kaastundest naiseks, et teda hullemast väärkohtlemisest päästa. Lõpuks sureb neiu haigusesse ja noormees
Kõik see aitas lõpuks kaasa juudi riigi loomisele. Inglased taipasid viimaks, et nad ei ole võimelised korda looma. 1947. aasta aprillis andis Briti valitsus Palestiina probleemid üle ÜRO-le. (Saks 2005, 50) 21 3.4.1 ÜRO eraldumisplaan 1947 ÜRO, kellele meeleheitel Suurbritannia kogu probleemi üle andis, oli eraldumise poolt. Selle taga peitus diplomaatiline vägivald, mida USA kasutas oma sionistidest kaitsealuste eest seismisel. Kuigi paljud riigid ja ka mitmed Ühendriikide asjatundjad olid selle plaani vastu, vaatas Valge Maja neist mööda. President Truman on möönnud, et temal seisab juudi valijate surve. Sionistide jaoks oli eraldumise plaan saavutanud legtiimsuse juba Balfouri deklaratsiooniga. (Chapman 1989, 60) Komisjoni ees seisis probleem mille alusel kindlaks määrata tulevaste riikide piirid? Ainuke
annaabi.ee 
