A. Tammekann (1949) ja S. Künnapuu (1958) kirjutavad omakorda, et Ordoviitsiumi lubjakividesse murrutatud peaastangust (klindist) lõunasse jääval paeplatool on veel rida madalamaid lubjakivist astanguid. Klindi kõrgus Ontika pangal on 55 m ja vaid ülemised 15 meetrit sellest on lubjakivi. Enamik astangust (u 40 m) kuulub aga liivakividele ja sinisavile. Kunda Toolse vahemikus on Kambriumi liivakivisse-sinisavisse murrutatud astangu kõrgus kuni 35 m, samas kui laugenõlvalise paeastangu kõrgus on vaid u 10 m. A. Tammekanni (1940) käsitluses on Põhja-Eesti klint see terrassikujuline pinnavorm, mis eristab kuesta-laadset Põhja- Eesti paeplatood sellest põhja poole jäävast Soome lahe äärsest rannikuplatoost.
mida ta paekaldaks nimetab,koosneb kahest järsakust. · A. Tammekann (1949) ja S. Künnapuu (1958) kirjutavad omakorda, et Ordoviitsiumi lubjakividesse murrutatud peaastangust (klindist) lõunasse jääval paeplatool on veel rida madalamaid lubjakivist astanguid. Klindi kõrgus Ontika pangal on 55 m ja vaid ülemised 15 meetrit sellest on lubjakivi. Enamik astangust (u 40 m) kuulub aga liivakividele ja sinisavile. Kunda Toolse vahemikus on Kambriumi liivakivisse-sinisavisse murrutatud astangu kõrgus kuni 35 m, samas kui laugenõlvalise paeastangu kõrgus on vaid u 10 m. · A. Tammekanni (1940) käsitluses on Põhja-Eesti klint see terrassikujuline pinnavorm, mis eristab kuesta-laadset Põhja-Eesti paeplatood sellest põhja poole jäävast Soome lahe äärsest rannikuplatoost. Looduskaitsealad · Enamik Põhja-Eesti klindi tähelepanuväärsetest lõikudest on hõlmatud maastikukaitsealadega, kus peatähelepanu on loomulikult pööratud
mererannas silma hakkab, siis ei ole sellele küsimusele kuigi raske vastata – põhjuseks on rannamurrutus. Veidi segasemaks läheb asi siis, kui sama küsimus esitada laugevõitu astangu kohta, mis kas pinnakatte alla maetud või merepõhja peitunud. [3] Klindi kõrgus Ontika pangal on 55 m ja vaid ülemised 15 meetrit sellest on lubjakivi. Enamik astangust (u 40 m) kuulub aga liivakividele ja sinisavile. Kunda – Toolse vahemikus on Kambriumi liivakivisse-sinisavisse murrutatud astangu kõrgus kuni 35 m, samas kui laugenõlvalise paeastangu kõrgus on vaid u 10 m. [4] Põhja-Eesti klindi olemuse seletamiseni jõudis esimesena baltisaksa paleontoloog Karl Eduard Eichwald. 1840. aastal ilmunud reisikirjas kirjutab ta, et Soome lahe lõunarannikul olevad astangud moodustusid kunagi Jäämerest Läänemereni ulatuva tugeva voolusega väina ääres, mille üheks (põhjapoolseks) rannaks oli liustik ja teiseks (lõunapoolseks) Põhja-Eesti klint. [2]
annaabi.ee 
