seisundist ning jälgitakse arengut ajas tagasi. Täpne lahend sõltub Hubble'i konstandi mõõdetud väärtustest ja tihedusparameetritest. Tulemuseks saadakse, et Universum oli varem väiksem (Universumi paisumine), kuumem ja tihedam. Formaalselt viib lahend hetkeni, mil skaalateguri väärtuseks saab null, st hetkeni, mil Universumil ei olnud mõõtmeid ning temperatuur ja tihedus olid lõpmata suured. Seda hetke nimetatakse Suureks Pauguks. Tegemist on Friedmanni võrrandite formaalse singulaarsusega. See aga ei ütle midagi säärase algsingulaarsuse füüsikalise reaalsuse kohta, sest klassikalise füüsika võrrandite kehtivusvaldkond on piiratud ning nad pole kasutatavad juhtudel, mil etendavad olulist osa kvantefektid, nagu see ongi varajases kuumas ja tihedas Universumis. Universumi väga varajase arengu kirjeldamiseks on tarvis kvantgravitatsiooni teooriat. Universumi varajane ajalugu Et teadaolevad füüsikateooriad ei ole Suurele Paugule lähedase aja kohta rakendatavad,
5 miljardit aastat tagasi minevikku, peaks selguma, et Universumi kogu aines ei paiskunud välja ühestainsast, lõpmata suure tihedusega Taustkiirgus punktist. Säärast lõpmata tihedat punkti nimetatakse singulaarsuseks ja ta pidanuks olema aja algus või lõpp. 1963. aastal kuulutasid vene teadlased Jevgeni Lifsits ja Issaak Halatnikov, et nad on tõestanud, et Einsteini võrrandite singulaarsusega lahendid eeldavad kõik aine ja kiiruste iseäralikku jaotumist. Võimalused, et see jaotumus realiseeruks ka tegelikkuses ja singulaarsusega lahend kirjeldakski Universumit, olid nullilähedased. Peaaegu mitte ükski Universumit kirjeldav lahend poleks tohtinud sisaldada lõpmatu tihedusega singulaarsust. Paisumise ajastule pidi eelnema kokkutõmbumise faas, mille jooksul Joon. 2. 4 aine küll tormas kokku, kuid ei põrkunud iseendaga ning Meie mineviku valguskoonus
paiskunud välja ühestainsast, lõpmata suure tihedusega Nii paistsid galaktikad hiljuti punktist. Säärast lõpmata tihedat punkti nimetatakse 5 miljardit aastat tagasi singulaarsuseks ja ta pidanuks olema aja algus või lõpp. Taustkiirgus 1963. aastal kuulutasid vene teadlased Jevgeni Lifsits ja Issaak Halatnikov, et nad on tõestanud, et Einsteini võrrandite singulaarsusega lahendid eeldavad kõik aine ja kiiruste iseäralikku jaotumist. Võimalused, et see jaotumus realiseeruks ka tegelikkuses ja singulaarsusega lahend kirjeldakski Universumit, olid nullilähedased. Peaaegu mitte ükski Universumit kirjeldav lahend poleks tohtinud sisaldada lõpmatu tihedusega singulaarsust. Paisumise ajastule pidi eelnema kokkutõmbumise faas, mille jooksul Joon. 2. 4
annaabi.ee 
