loomingulist tegevust: 1853. aastal avaldas Robert Schumann artikli, milles nimetab Brahmsi saksa muusika tulevikuks. Brahms oli Clarale suureks toeks Roberti haigushoogudel ja ka pärast Roberti surma ning jäid sõpradeks elu lõpuni. 1850. aastatel töötas Brahms ka klaveriõpetaja ja koormeistrina, asutas naiskoori. Sel perioodil valmib Brahmsil hulk soolo- ja koorilaule, samuti klaveri- ja kammermuusikat. 1863. aastal sai Brahmsist üheks hooajaks Viini Lauluakadeemia (Wiener Singakademie) dirigent (Brahmsi initsiatiivil esitab koor palju varajast muusikat). Loobub sellest ametist, et tegutseda vabakutselisena ja pühenduda täielikult komponeerimisele (Siiski annab ta ka klaveritunde ja esineb jätkuvalt pianistina). Oluline töö oli Brahmsil ka teiste heliloojate (Bachi, Händeli, Couperini) teoste redigeerimine trükis avaldamiseks. Viini-perioodist pärineb olulisem osa Brahmsi (vokaal)sümfoonilisest loomingust. Esimese suurema tunnustuse saavutas ta heliloojana 1868
Vokaalsümfooniline (ilmalik) muusika (koorile ja orkestrile, vahel osalesid ka solistid). Nii nagu kogu kooriliikumist 19. sajandil, nii kandsid ka seda zanrit harrastuskoorid. (Kutselised koorid tegutsesid ju ainult ooperiteatrites õieti olid need sageli poolkutselised ja õukondades kirikukoorina. Vahel osalesid sellised professionaalid ka ilmalike suurvormide ettekannetel, aga see polnud reegel.) Suurvormide esitamises kõige tähtsamat rolli mängisid Saksamaal nn lauluakadeemiad (Singakademie), millest kõige kuulsam tegutses Berliinis, ja muusikapidustused (Musikfest). Lauluakadeemia nimetus rõhutab, et on haritud harrastajate segakooriühing ning ta oli esinduslikum nähtus kui lihtsalt kooriselts või kooriühing ehk Liedertafel (v.a päris esimene, Zelteri asutatud eksklusiivne Liedertafel). Meenutagem, et Bachi Matteuse-passiooni kandis 1829. aastal Berliinis 20-aastase Mendelssohni dirigeerimisel ette just see lauluakadeemia (ja oma kaunis
annaabi.ee 
