ning kindlasti tuleb oodata ,et meid sisse kutsutakse. Samuti tuleb tähelepanelik olla, et "Tere!" ei jääks nö ukse vahele. Ainuüksi uksest valesti sisenemisega võib juba esmamulje ära rikkuda ning hiljem endast head muljet jätta on juba raske. Vahel jääb mulle mulje , et inimestel on väga raske seda ,,Tere!" üle huulte saada. Kui ma tulin siia kooli, siis pani mind väga imestama, et paljud kaasõpilased tulevad klassi ja ei ütle mitte silpigi, see ei jätnud eriti head muljet. Peab ütlema, et mõned neist pole siiani teretama hakanud. Minu jaoks on ,,Tere!" elementaarne viisakus, mis ei maksa midagi, kuid mis näitab teistele, et neid on märgatud. Ka on oluline jälgida kehakeelt. Vastaspoolel suhtlejale ei maksa liiga lähedale minna, paras kaugus on umbes pool meetrit, mida peetakse nö privaat-tsooniks. Lähemale minnes hakkab teine pool ennast ebamugavalt tundma. Suhtlemisest olulise osa moodustab kuulamine
kägistanud, kui nad südamepõhjas poleks tundnud, et ainult suur armastus nende vastu sundis teda niiviisi kõnelema. Nad trampisid jalgadega vaibal, hammustasid huuled verele ja pigistasid kõigest jõust mõõgapidemeid. Nagu ütlesime, kuuldi eestoas, kui kutsuti Athost, Porthost ja Aramist, kusjuures de Treville'i hääletoonist võis aimata, et ta oli maruvihane. Kümme seinavaiba juurde kallutatud uudishimulikku pead kahvatasid vihast, sest nende vastu ust surutud kõrvad ei kaotanud silpigi sellest, mis kõneldi, ja nende suud kordasid järk-järgult kapteni solvavaid sõnu kõigile eestoas viibijaile. Ühe hetke jooksul lõi kihama kogu maja -- kabinetiuksest kuni tänavaukseni. «Noh, küll on lugu! Kuninglikud musketärid lasevad 36 ennast areteerida härra kardinali kaardiväelastel!» jätkas de Treville, sõnu ükshaaval hakkides ja neid otsekui pistodaga kuulajate rinda torgates, sest südamepõhjas oli ta niisama vihane kui tema sõduridki. «Kuulmatu
annaabi.ee 
