äädikhapet, CO2, H2 jt. mittevajalikke ühendeid. Kahjulikud mikroobid lagundavad ka valkaineid, nii et moodustuvad ammoniaak ja amiinid. Need valekäärimise produktid seovad konserveerimiseks vajalikku piimhapet ja vähendavad tunduvalt silo söödavust. Mõõdukalt väetatud ja varajases arengufaasis koristatud rohus ei jätku tavaliselt suhkruid selleks, et saavutada hapustamiseks vajalik piimhappekogus. Ka piimhappebakterite lisamine silojuuretise näol ei suuda seda alati kindlustada ja tekib võihappekäärimise oht, mille tagajärjel silo omandab ebameeldiva võihappelõhna ja rikneb. Kogemused on näidanud, et sellisel juhul on 3 võimalust vältida võihappekäärimist: 1. koristada rohi vanemas kasvufaasis, siis jätkub suhkruid tema hapustamiseks, kuid seejuures alaneb toiteväärtus 2. tõsta närvutamisega rohu kuivainesisaldust, siis ei ole konserveerimiseks nii palju
äädikhapet, CO2, H2 jt. mittevajalikke ühendeid. Kahjulikud mikroobid lagundavad ka valkaineid, nii et moodustuvad ammoniaak ja amiinid. Need valekäärimise produktid seovad konserveerimiseks vajalikku piimhapet ja vähendavad tunduvalt silo söödavust. Mõõdukalt väetatud ja varajases arengufaasis koristatud rohus ei jätku tavaliselt suhkruid selleks, et saavutada hapustamiseks vajalik piimhappekogus. Ka piimhappebakterite lisamine silojuuretise näol ei suuda seda alati kindlustada ja tekib võihappekäärimise oht, mille tagajärjel silo omandab ebameeldiva võihappelõhna ja rikneb. Kogemused on näidanud, et sellisel juhul on 3 võimalust vältida võihappekäärimist: 1. koristada rohi vanemas kasvufaasis, siis jätkub suhkruid tema hapustamiseks, kuid seejuures alaneb toiteväärtus 2. tõsta närvutamisega rohu kuivainesisaldust, siis ei ole konserveerimiseks nii palju