Kreeka keelest, ja just Platoni kaudu, on see sõna jõudnud kõigisse euroopa kultuurkeeltesse, eesti keele kontekstis sõnakujuga “idee”. Sõna “idee” tähendus tänapäeva kõnepruugis erineb aga tunduvalt sellest tähendusest, milles kreeklased ja Platon seda sõna kasutasid. Kreeka sõna tuleneb verbitüvest veid, mis tähendab nägema, vaatama. Eidos`t võiks tõlkida kui – vaadet, mis vaatlemisele avaneb. See, mis asja silmitsemisel esimesena vaatele avaneb, on vaadeldava välisilme, kuju, vorm. Selles tähenduses 4 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. kasutas Demokritos sõna eidos paralleelnimetusena aatomite kohta. Miks kasutas Platon just sellist sõna olemuste nimetamiseks? Asi paistab olevat selles, et nii nagu Parmenides, käsitleb ka Platon mõtlemist nn vaimusilmas nägemisena (vene keeles umozrenije)
Kord tahtnud Vanapagan ehitada silla suurelt maalt läbi väina saarele. Ta hakanud selleks kivimürakaid kokku kandma. Olles nii hulk aega kibedasti töötanud, väsinud Vanapoiss viimaks ja istunud maha sööma. Pärast söömist heitnud leiba luusse laskma. Oma surmaoda, mida Vanapagan alati kaasas kannud, torganud ta maasse püsti. Suur Tõll olnud parajasti kõndimas Muhu ja saaremaal. Ta näinud üle väina, et vanapagana surmaoda on püsti mere kaldal. Lähemal silmitsemisel märganud ta ka Vanapoissi ennast merekaldal päikesepaistel põõnutamas. Vanapagana ja Tõllu vahel olnud alati tüli. Tõll pole Vanapaganat kunagi lasknud omi tumedaid toimetusi läbi viia. Nüüd, nähes vanapaganat mere kaldal põõnutamas, kahmanud Suur Tõll mere kaldalt pihutäie liiva ja kruusa ning visanud sellega üle väina Vanapaganat. Peotäis tabanud märki ja matnud Vanapoisi liiva alla, kuhu see surnudki. Seda Suure Tõllu peotäit näeme veel praegugi Suure väina kaldal
annaabi.ee 
