kohtume äraunustatud ajas. See on maaustavus, mida tunnevad lapsed sääl all, See on maaustavus, mida tunnevad põlvitajad. Kasva suureks, laps, ära unusta aega, mil kõndisid madalas! Vellokõnõ, tillokõnõ ullikõnõ, ubinakõnõ, küll sa makat magusalõ, küll sa ikõt halusalõ,. ku sa üles heränet är sa joht ikku ilmahki, naara iks egä asa pääle ummi paksõ põskiga, tsõõrikide silmiga, sõss sinno imä üsähtäs, maamakõnõ mudsahtas
(1982), mis on Eesti rahva raskete saatusaastate poeetiline üldistus. Hando on kirjutanud ka Võrukeelseid luuletusi. Võrukeelseid luuletusi on Runnel avaldanud kõigepealt lasteraamatus ,,Mere ääres, metsa taga", hiljem aeg-ajalt ka täiskasvanute luulekogudes. Vellokõnõ, tillokõnõ ullikõnõ, ubinakõnõ, küll sa makat magusalõ, küll sa ikõt halusalõ, ku sa üles heränet är sa joht ikku ilmahki, naara iks egä asa pääle ummi paksõ põskiga, tsõõrikide silmiga, sõss sinno imä üsähtäs, maamakõnõ mudsahtas. Tekstinäited VÕIB-OLLA ARMASTUS ON OOKEAN Hando Runnel Võib-olla armastus on ookean. Kus mina tean, kas mina mõõta saan. Ma seisan siinpool kaldal, sina seal. Ja armastus see mühab vahepeal. Oh häda, häda - ees on ookean, kuid puudub aer, kuid puudub aeroplaan, ja pole silda, pole laeva vees, on üksi otsatus, on armastus me ees. "Ei mullast sul olegi enam suurt lugu" Hando Runnel 1976
erinevat nime. Näiteks Karulas, Helmes, Hallistes, Laiusel kutsuti mulgi putru lätipudruks, Urvastes, Laiusel mulgipudruks, Karusel oli mulgi pudru nimetus mulgi kämm, Järvamaal ja Harjumaal segadis- ehk segapudru, kohati nimetati mulgi putru ka poolvillane (Harju-Jaani) või kannustiku pudru. Vastseliinas kandis mulgi puder suurmidõga kartohka nime, Urvastes nimetati mulgi putru laiskputr, sandiputr, Harglas sakõ silmiga putr ehk putr ubinõidõga, Helmes ja Jämajal nimetati mulgi putru kärutädi puder, Räpinas aga tummipudõr. Saaremaal (näiteks Ansekülas, Kaarmal ja Valjalas) keedeti mulgi putru kartulite ja odrajahuga, kartuleid pandi rohkem ja jahu vähem. Aliise Moora märgib oma raamatus ,,Eesti talurahva vanem toit", et mulgi puder üle Peipsi Odava poole pole pole jõudnud. Küllaga aga märgib ta ka oma raamatus, et 19. sajandil ja 20. sajandi algul, mil kaer
naeruväärne, aga ta ei võinud sinna midagi parata, et see oli nõnda. Tema tõsiseks reisuseltsiliseks oli see ristamisi tugeva nööriga seotud kast, mitte aga teda ümbritsevad kaassõitjad. Pärale jõudnud Indrek mõtles vagunist lahkuda ühes viimsetega, et oleks rahulikum ja rohkem ruumi. Aga nõnda sattus ta just vihma käest räästa alla: tal tuli pidada vihast võitlust sisserühkijatega. ,,Roni, roni, matsipoeg!" karjuti talle kusagilt naljatavalt. Indrek mõtles silmiga otsida rääkijat, aga enne kui ta seda jõudis teha, kärgatati talle tigedalt: ,,Korista end oma kastiloguga teelt, et inimesed sisse pääseks!" Imelikul viisil tõid need sõnad Indreku nagu täielikule meelemärkusele, sest neis tundus midagi kodust, mis harmoneeris tema endaga ja selle värvimata kastiga. Äkki ta märkas läbisegi sibavat inimhulka, märkas iseennastki oma kastiga, mida toetas paremale põlvele, et nõnda oleks kergem teda läbi müksleva inimmurru suruda.
annaabi.ee 
