(Polypodium vulgare) ning teisi huvitavaid taimi. Veetaimestikust on esindatud lamedalehine jõgitakjas (Sparganium angustifolium) ning väike ning kollane vesikupp (Numphar pumilum, N. luteum). Lisaks turbasammaldele võime nii mätastel kui ka mätaste vahel leida harilikku jõhvikat (Oxycoccus palustre) ning kohati ka väikeseviljalist jõhvikat (O. microcarpus). Üheks omapärasemaks liigiks on aga pisike punakas putuktoiduline taim -huulhein (Drosera). Silmapaistvuselt järgmine on pikalehine huulhein (D. anglica) ning pingsat otsimist nõuab vahelmine huulhein (D. intermedia). Kaitseala samblike koondnimestik sisaldab 136 liiki samblikku. Looduskaitsealalt on leitud 2 haruldast samblikku (Leptogium saturnium ja Flavoparmelia caperata). Euroopa seente punasesse nimistusse kantud seeneliikidest kasvab Nigulas leht-kobartorik (Grifola fondosa), mugultorik (Polyporus tuberaster) ja taigapässik (Inonotopsis subicolosus).
kilomeetri kaugusel. Paekaldast laskub mitmeid jõgesid. Neil asub ka enamik (umbes 30) Eesti jugadest ja joastikest, moodustades nõnda Põhja-Eesti jugade vöö. Balti klint ja Eesti klindilõigud on kandideerinud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Teine, nn Lääne-Eesti klint., ühendab Saaremaa põhjarannikut ja Ojamaa (Gotlandi) saart, Selle pikkuseks on loetud ligi 500 km ja ta asub Balti klindist vaid mõnikümmend kilomeetrit lõunas või idas. Silmapaistvuselt jääb see küll alla Põhja-Eesti klindile, kuid tähelepanuväärseid kohti on siingi külluses, näiteks 21 m kõrgune Mustjala pank. Lääne-Eesti klindi on kujundanud vastupidavad Siluri ajastu lubjakivid. ((Kaart: Pealiskorra kivimite avamusalad. Pealiskorra kivimeid on näha jõeorgudes ja pangaastangutel, mujal on nad tavaliselt kaotud pinnakattega.)) --- 28 ((Joonis: Eesti aluspõhja läbilõige. Pealiskorra moodustavad erinevate geoloogiliste ajastute settekivimid
annaabi.ee 
