Moliére kirjutas ja lavastas komöödiaid, kus ta naeruvääristas üldinimlikke ja sotsiaalseid pahesid. Kui Moliére astus draamakirjandusse, olid moes jandid, mille eesmärgiks oli publikut üllatada ja publik naerma panna. Tema komöödiad moodustavad siiani koomilise teatri klassikalise raudvara. Peamiselt kujutas ta oma näidendites kaasaegseid prantslasi, sest ta tundis hästi Prantsusmaa elu, inimesi ja kombeid, siiski peegeldas ta kaasaega kriitiliselt. Silmakirjalikkusele, vagatsemisele, eputamisele ja peenutsemisele eelistas ta loomulikkust ja inimlikku lihtsust. Molière lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Molière oli oma olemuselt realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude skemaatilisust ja kunstlikult väljamõeldud stseene. Molière tegi oma teostes nalja tõsiste ja oluliste asjade üle, sest ta hindas
palverännak, milles peategelane läbib paljusid Euroopa maid. See värssromaan peegeldab väga hästi tollaseid ühiskondlik poliitilisi olusid. Byron taas elustas 17. sajandi Don Juan i kuju, kellest omal ajal kirjutasid. Byron tegi Don Juanist loodus lapse, kes oma siira naiivsusega täbaratesse olukordadesse satub ja mitte tema ei ole võrgutaja, vaid teda võrgutatakse. Oma lihtsuse ja samas ka inimlikkusega vastandab Byron Don j. jäikadele seltskonna normidele, silmakirjalikkusele ja intriigide punumisele. Ta austab lihtsust ja avameelsust. Poeem pealkirjaga ,,Parisina" Selles poeemis arenevad sündmused ühes renessansi aegses vürsti riigis. Poeem on küllalt traagilise süzeega ja selles on üpris palju psühhologiseeritust. Vürst Azo avastab oma noore naise Parisina ja enda vallaspoja Hugo armuvahekorra. Ta lahendab selle nii, et laseb oma poja ära tappa. (HUGO) Vürst
tähenduse tulenevalt olemasolevast kogemusest, kuid meil pole võimalik aru saada teiste reaalsusest või teadmisest. Probleemid algavad siis, kui jõutakse äärmuslikku relativismi, kus igasugune teadmine ja uskumused kuulutatakse võrdväärseks. Selle lähenemise vastulaused. Esiteks on õpetajatel professionaalne kohustus rõhuda kasvatustöös teatud väärtustele nagu ausus ja õiglus vastandades need silmakirjalikkusele ja petmisele. Nii ei ole kõik ettekujutused ja uskumused võrdväärsed. Teiseks asjaolu, et on olemas universaalne teadmine nagu näiteks loendamine ja arvu mõiste, üks-ühele vastavus, formaalloogilised tehted, arusaamad, kujunevad meil kõigil ühesugustena. Võgotski sotsiaalkonstruktivism. Võgotski seisukoha järgi vormivad sotsiaalne interaktsioon, kultuurilised mõjutegurid ja isiklik aktiivsus konkreetse isiku arengu ja õppimise
annaabi.ee 
