Nägemispuudega inimesed on jaotatud raskusastme põhjal viide rühma, kellest kolm on vaegnägijad ja ülejäänud pimedad. Nägemispuudeid on järgmist tüüpi: mõõdukas vaegnägemine, raske vaegnägemine, inimesed, kes ei saa peaaegu lugemise ja kirjutamisega hakkama, praktiliselt pimedad, täiesti pimedad (ei erista valgust).( http://www.nip.ee/ 02.10.2011) Haigused, traumad, sünnikahjustused, eluaastatega kaasnev nägemise nõrgenemine -- silmaarstide arvates on umbes 15 000 inimest, kes on kaotanud vähemalt 65 % nägemisest. (http://www.videvik.ee/02.10.2011) Põhja Eesti Pimedate Ühingusse kuulub vaid ligi 600 inimest. (http://www.ppy.ee/02.10.2011) Nägemispuudega inimestel on vaja igapäevaste tegevuste hõlbustamiseks palju erinevaid abivahendeid või lausa hooldajat. Pimedatel on vaja abi näiteks tänavate ületamisel. See on aga see koht, kus neid saab aidata iga nägija. Praegu nägijad ei abista
Arengupsühholoogia referaat Helen Teigar MÖ-4 Tartu 2013 Sissejuhatus Möbiuse sündroomi teema valisin sellepärast, et see puudutab minu igapäevaelu väga sügavalt. Nimelt sündis mul 25. märtsil 2011. aastal pärast õnnelikku ja probleemivaba rasedust armas pisike poeg Martin, kellel pärast poolt aastat lastearstide, kardioloogide, neuroloogide, ortopeedide, logopeedide, silmaarstide, geneetikute ja muude spetsialistide juures ringlemist diagnoositi Möbiuse sündroom. Selleks hetkeks oli tal kaasuvate diagnoosidena kirja pandud komppöid, südame vatsakese-vaheseina puue, lihashüpotoonia, kõõrdsilmsus ning imemis- ja neelamisprobleemid. Iseloomustus Möbiuse sündroomi kirjeldas esmakordselt 1888. aastal Saksa neuroloog Paul Julius Möbius. Selle esinemissagedus on riigiti erinev, varieerudes 2 kuni 20 juhtumit miljoni vastsündinu kohta
annaabi.ee 
