Talv on üks parimaid aastaaegu. Nii, kui esimene lumi maha tuleb, minnakse välja lumemeest meisterdama. Peale lume maha tulekut, tundub loodus palju sügavam ja kaunim. Kõikidel puudel, põõsastel on peas lumemütsid. Päikesetõus talvehommikutel, on minu arust üks kaunemaid asju talve juures. Just siis, kui väljas on ca -20 kraadi, on taevas täiesti selge ning see toob päikese rohkem esile. Päike on tõustes nagu kuldne kera, mis paneb oma kiirtega lume sillerdama ja tundub nagu lumi koosneks miljonitest kristallidest. Enamasti on talvel päevad ikkagi külmad ja karged ning sellepärast ei taheta ka väga oma soojast kodust välja minna. Kuid on ka juhuseid, mil talv on möödunud nii, et väljas on pluss kraadid ja maa on must. Kuna must maa inimestes erilist talvetunnet ei tekita, siis see enamasti ka neile ei meeldi. Talvel ei ole ka eriti aega väljas käia, vähemalt õpilastel mitte, kuna kool lõpeb kuskil kella kolme
kabareelauljale Sally Bowlesile (Tanja Mihhailova). Ameerika kirjanik tabab üsna kohe ära meelsuse, mis majanduslikus ja poliitilises segaduses vaevlevas linnas valitseb. Vanemuise suur saal on muudetud tõeliseks pillerkaaritamise paigaks. Lampidega kaunistatud lavaraamid säravad hiiglaslike 10 jumestuspeeglitena, seda muljet süvendavad läikivhõbedased eesriided, mis panevad saali sillerdama. Triksterina ehk mängu juhtiva trikitajana stseenist stseeni liikuv konferansjee (Hannes Kaljujärv) seob tantsu- ja laulunumbritega vahelduvad tegevuspildid omavahel tugevamalt kokku. Samas tõmbab tema liiga särav ja liiga kõiketeadev lavakuju kohati tähelepanu eemale sellest, mis toimub väljaspool kabareed. Näiteks kaob majapidajanna preili Schneideri (Eva Püssa) ja juudi
annaabi.ee 
