Kui peaülekane vedava hammasratta telg veetava taldrikhammasratta telje suhtes asub madalamal, on tegemist hüpoidülekandega. Tagaveoga auto üheastmelises peaülekandes on kaks koonushammasratast. Suuremat, veetavat nimetatakse selle kuju järgi taldrikhammasrattaks. Taldrikhammasratta külge kinnitatakse tavaliselt diferentsiaal. Kaheastmelises peaülekandes esimese astme moodustab koonuhammasrataste paar, teise silinderhammasrataste paar. Sellisel juhul on diferentsiaal kinnitatud veetava silinderhammasratta külge. Esiveoga auto peaülekandeks on harilikult silinderhammasrattad. Peaülekande ja diferentsiaali määrimiseks kasutatakse transmissiooniõli. Hüpoidülekannetes kasutatakse eriõlisid, nn. Hüpoidõli. Diferentsiaal Ratastevaheline diferentsiaal võimaldab ratastel erinevalt pöörelda. Selline vajadus tekib teekäänakutel. Kurvides liikumisel läbivad sisemisel raadiusel asuvad rattad lühema teekonna kui välimised
Kandnud need punktid tsentritest O1 ja O2 tõmmatud ringjoonekaartega vastavatele profiilidele, saame hammaste profiilide aktiivosade alumised punktid Kp1 ja Kp2 (joonisel 27 need punktid puuduvad). Hamba profiil on evolventne piirpunktini L (vastav hamba piirkõrgus he), kus ta läheb üle pingete kontsentratsiooni leevendavale siirdekõverale (vt. joon. 28). 4.3.4. Hammaslati hammaste profiil. Lähtekontuur. Töökontuur Hammaslatti vaadeldakse kui silinderhammasratta sektorit, mille silindrite läbimõõdud on lõpmata suured. Silinderpinnad on seega muutunud rööptasanditeks ja neile vastavad ühiskeskmega ringjooned rööpsirgeteks (joon. 29.a). Alusringjoone raadiuse rb kasvades (joon. 30) suureneb evolventprofiili kõverusraadius . Kui rb , siis ka . Seega on hammaslati hambaprofiiliks sirge. Seda asjaolu kasutatakse omavahel korrektselt hambuvate evolventrataste perekonna kindlaksmääramiseks, selleks piisab hammaslati kuju ehk nn
annaabi.ee 
