Selle relva leidis lähikonnast kuninga isiklik sekretär, kes oli leiule lisanud ka omapoolsed kirjalikud seletused. Relv avastati 150 sammu kauguselt ja kuningast paremalt poolt, just samast kaitsekraavist, kus seisis ka kuningas. Uurijad tulid järeldusele, et isegi need 150 sammu olid tolle aja siledaraudsetele musketitele liialt kauge, ilmselt just seetõttu ei osutatud tollal leitud musketile tähelepanu. 1917. aastal panid uurijad aga tähele, et musket ei olnud mitte siledaraudne, vaid sisselõigatud soontega, mis võimaldavad lasta tunduvalt kaugemale ja mis peamine, ka täpsemini. Sellise relva kuul võis läbida ka mainitud 150 sammu. Jäljed Karl XII viibimisest Eestis. Karli ehk Rootsi Raudpea Eestis viibimisest (oktoobrist 1700 juunini 1701) jutustab hulk rahvamuistendeid. tänini on rahvasuus liikvel lood Rootsi sõjateedest, kuninga istutatud puudest ja rootsi sõdurite haudadest. Kuningas Karl XII olla Eestimaale kasvama pannud 65 puud.
Inglismaal ja Prantsusmaal, jäädes alles ainult ohvitseridele ning allohvitseridele. XIX sajandi alguse püstol on suurepärane näide minimaalse lahinguväärtusega relvast, mida vaatamata teadaolevatele puudustele kunagi suurtes kogustes valmistati. Sellised relvad näitavad hästi traditsioonide tähtsust. Tänapäeval ei hoitaks relvastuses viletsat püstolit, mida eeldatavalt lahingus ei kasutatagi. Seetõttu peegeldab iga säilinud tolleaegne siledaraudne ratsaväepüstol hästi vanade konservatiivsete sõjaväelaste ning relvatootjate kivinenud seisukohti. Muuseumis oma koha leidnud tüüpiline Vene 1813 aasta ratsaväepüstol on tegelikult 1809 aasta mudel. Nagu XIX sajandi algul kõikjal tavaline, toetub ka antud püstol Prantsuse eeskujudele, kõige paremini näitab seda rõngaskaelaga püstolikukk. Püstoli kaal on soliidsed 1200 grammi. Relva lukuplaadile graveeritud kiri näitab valmistamiskohana Tuulat 1813 aastal. Sileda õõnega raud
annaabi.ee 
