Mehis Heinsaar Heinsaare novelle seostatakse sürrealismiga, muinasjuttudega ja maagilise realismiga. Ometi näib, et need mõisted ei suuda täpselt iseloomustada tema tekstide kummalist, aga samas väga inim-ja looduslähedast maailma. Arvustajad on Mehis Heinsaarega tõesti pisut hädas. Ta jutud sümpatiseerivad kõigile, aga nende liigitamine paneb ebalema. Võibolla on tekkinud isegi vajadus autorit sildikleepimise eest kaitsta. See oleks ka arusaadav. XX sajandi voolu- ja stiililoolised mõisted kannavad endas kirjandusliku mälu ja assotsiatsioonide taaka. Nad on tänaseks natuke väsinud ja rasked. Heinsaare palad aga on kirjutatud värske ja hapra käega. Need on tihti õhulised ja kergejalgsed visioonid, isegi siis, kui tekstide taga on aimata sügavat dramatismi. Nii et tekib imelik tunne. Ûhelt poolt on Heinsaare novellide kujundusvõtetes palju tuttavlikku:
kohapeal sirgeks. 4) Ümbersõnastamine aitab öeldut meelde jätta. 5) Ümbersõnastamine on vastumürk enamikule kuulamistõkedele. Meeletud, mõtlematud, võltsid ja vägivaldsed teod saadetakse korda selleks, et vähendada valu (surma) ning hoida elust kümne küünega kinni. Kui tundub raske empaatiliselt kuulata, esitage küsimused: 1) Millist vajadust rahuldab see viha vms ? 2) Millist ohtu see inimene tunneb ? 3) Mida ta minult palub ? Sildikleepimise miinused: 1) Kui teie arvamus on osutud valeks, olete teie viimane inimene, kes seda teada saab. 2) Teie vaimne kasv jääb kängu, sest ainus arvamus, mis teile loeb, on teie enda oma. 3) Te pöörate selja täiesti meeldivatele inimestele ainult seepärast, et te pole nedega ühel nõul. 4) Te peletate inimesi eemale, sest te muudkui vaidlete vastu ega üritagi neid kuulata. 5) Tähtsi info libiseb teil kõrvust mööda.
annaabi.ee 
