põllutööriist (midagi kolmeteralise vikati taolist). Inimese ega hobuse kujutist ma sealt ei leidnud, kuid vaatepilt pani mind pikaks ajaks seisatama ja kujutatu üle juurdlema. Jaan Luige skulptuurid jätsid endast mulje nagu üritaks kunstnik erinevaid sümboleid võimalikult ,,peidetult" eksponeerida. (Kõigepealt vaatad kujutist ja üritad aru saada, mis see täpsemalt on, siis teed väikese pettuse ja loed sildikest allpool ning seejärel juurdled uuesti kujutatu üle.) Kunstniku graafilisi teoseid oli näitusel umbes 6 tükki, kuid see on täiesti piisav, et avaldada tema teoste kohta arvamust. Jaan Luige graafilistele teostele on iseloomulikud erksad ja kontrastsed värvid, selgelt musta või halliga välja toodud kontuurid ning vastavalt värvigammale sobiv taust. Peamisteks teemadeks on inimesed, loomad ning abstraktsed kujundid, mis on paberile kantud digiprindis
Nüüd sai Robert natuke vabamalt hingata. Ta lubas Louisile, et tuleb tema tööpäeva lõpuks tagasi ning läks linnapeale kondama. Jalutades linnas, olid poisi mõtted ikka segi: kuidas oli ta sattunud Pariisi? Kuid loomulikult ei mõelnud ta ka seekord seda välja. Robert mäletas, et viimati oli ta istunud koolitunnis, oma klassis. Kuid edasi, järgmine hetk, ärkas juba Eiffeli torni all. Mõtteis kõndis ta tagasi Louisi restorani juurde. Selle juurde jõudes märkas ta akna peal sildikest, kus oli kirjutatud, et Louis oli läinud juba koju ming Robert peab ise sealt samast nr 7 metroo peale minema. Nii läks ta maa alla metroojaama, uuris ja puuris seal sõiduplaane ning - kaarte. Lõpuks sammus poiss metroo peale. Sõitnud paar peatust, avastas ta, et oli valele poole sõitnud. Ruttu hüppas Robert maha ning sõitis teisele poole. Metroos istus tema kõrvale üks noor heledanahaline tüdruk. Uurides tüdruku käes
kaasa Filosoofia leksikonis uue tegusõna defineerimise. To quine tähendab ,,resoluutselt eitama millegi tõelise või olulise eksistentsi või tähtsust". Vaatamata sellele, et see idee on keerukas ja vastuoluline, kirjutas Quine äärmiselt selgelt ja hea stiiliga. Willard van Orman Quine on arendanud traditsioonilisi ,,tähenduse" teooriaid, mis seostuvad ,,muuseumimüüdiga". Need käsitlevad tähedust kui muuseumis asuvate esemete juures rippuvat sildikest, millel on ükskõik, kas eksponaate peetakse platoonilisteks ideedeks, asjadeks enestes või siis nende ideedeks (ehk kujutisteks) teadvuses. Quine naturalistlik programm vastandub sellele keele tegeliku omandamise: ,,Õppimisprotsess on subjekti induktsioon, mis toimub vastavuses ühiskonnale omase keelekasutusega." Me omandame keele, seostades väljendeid teatud empiiriliste ärritustega (ärrituslik tähendus),
annaabi.ee 
